kui sa, mu isamaa! Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand. Sind tänan mina alati ja jään sull' truuiks surmani. Mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa! Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa! KIIRE ON AASTATE LEND ( Sõnad R. Peet, viis E. Neider ) Täna just tõepoolest seisatub hetk. mõtteile aega nüüd anna. Noorusemaile on alanud retk. Unistus sinna meid kannab. Sügisel kullased taas vahtrapuud. valvavad madalat maja. Mis oma lastele jäänud on truuks. Nooruse hääli siit kajab. Kiire aastate lend. Kooliõde, koolivend. Terekäe sulle sirutan nüüd. Küllap tunneme end, täna noortena nii, nagu paljude aastate eest. Nii juba aastaid on olnud me kool. Peegeldand varju ja valgust. Nüüd on ta lapsi küll pea igal pool. Siin oli alguste algus. Kiire aastate lend. Kooliõde, koolivend. Terekäe sulle sirutan nüüd. Küllap tunneme end, täna noortena nii,
9. Vokaaltsükkel: Nise elu ja armastus- Tema jumalikum kõigist( mingi hull naine, nõme hääl) 10. Klaverikontsert A-mol I osa ( tõmtõm siis vaikseks) 11. Sümfoonia nr.1 ,,Kevad"III osa (kiire, selline lalalala, vahel veits tugevam). 12. Klaveritsükkel Sehr Rasch - Klaiserjane ( hästi kiire, klaver) Täna just tõepoolest seisatub hetk. mõtteile aega nüüd anna. Noorusemaile on alanud retk. Unistus sinna meid kannab. Sügisel kullased taas vahtrapuud. valvavad madalat maja. Mis oma lastele jäänud on truuks. Nooruse hääli siit kajab. Kiire aastate lend. Kooliõde, koolivend. Terekäe sulle sirutan nüüd. Küllap tunneme end, täna noortena nii, nagu paljude aastate eest. Nii juba aastaid on olnud me kool. Peegeldand varju ja valgust. Nüüd on ta lapsi küll pea igal pool. Siin oli alguste algus.
Ah, miks see jaotus, miks on mind kaks, et paindun, murdun kummargille. Ning öö on kuldne kauge ring, mis laotusen veerleb vaid. Päev ainult paistab, paistab maid. Sind armastan, sind ihkan Ing! Ja õitsmine mind võtab tappa, üks meri üle mu, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb, ning õitsmine mind võtab tappa. Viies kiri Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Päikene istun on taeva jaspisest telgedelle, otspoolid purpurist koet hakan on tantsitama, lõime kullased vihid vilavad sugadelle. Pilved valgetel süstadel kangaid läin laotama: rohelist lillaga, kollast ja sinist punasega maale ja merele, metsa ja nurmele saotama. Päev ajab hommikust õhtusse kuldse hobusega. Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Hõbedast odasid heitvad, kive lingutavad taevased sõdurid ilmadest ilmadesse, võidetud kuulmata murret käsi ringutavad, verisel pilgul vaatvad võitja silmadesse. Hääleta veereb hõbene jäistelle sildadelle.
rinnal, sõrmedes ja randmeil, teeb põhjalikke kulutusi oma mehe majas, kus on Tema koht ja piirid, nautides seda siidist jõudeolekut, mis on vajalik, et säilitada Tema kaaslase prestiizi ja Tema enda oskust seda demonstreerida. Kunagi võis ainult aristokraatlik leedi nõuelda tiitlit "Loodu Kroon"; vaid Tema käed olid küllalt valged, tema jalad küllalt tillukesed, tema talje küllalt peenike, tema juuksed piisavalt pikad ja kullased; kuid viimane kui üks jõukal järjel oleva pürjeliemand püüdis Teda ahvida - kuni minu daam oli sunnitud end vaatamiseks välja panema tohutute rubiinide ja seakõrva-suuruste pärlitega ülekoormatud kuldnukuna. Tänapäeval peab Inglismaa kuninganna ikka veel oma kuningliku naiselikkuse osaks kanda kõikidel avalikel ülesastumistel uhkeldavalt korraga nii palju perekonnajuveele, kui ta vähegi jaksab, ehkki meessoost monarhid on juba põgenenud selle nende
annaabi.ee 
