● Underi luules esineb korduvalt Piibli motiive. ÜKS VALITUD LUULETUS “Valge värav” Üks valge lumetee viib allamäge, Sa, valge värav keset valget lund, kus üksik aken heidab väsind leegi – kesk valget õhtut, tähed tulid kõik, Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: kuu kummardab su kumeruse üle – ei kuulda kuljust, rudisevat rege. su taga puhatakse viimset und. Tee lõpus valge värav. Salaväge Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostab hõik, mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi mis avab mullegi su valge süle. ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi mu ainus käik on kurb, rind valus äge. KASUTATUD MATERJALID ● Gümnaasiumi kirjandusõpik “20. sajandi I poole Eesti kirjandus” (2006) ● https://et.wikipedia.org/wiki/Marie_Under
· ,,Mureliku suuga"(1943) · ,,Südame tuhas"(1954) · ,,Ääremail"(1963) · ,,Mu süda laulab"(1981) ON SIISKI KURB VALGE VÄRAV On siiski kurb, et pärib surm Üks valge lumetee viib alla mäge, selle südame, kus üksik aken heidab väsind leegi - selle südame, täis joobumispuhke, Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: täis soovide sinisädelust - kuid ometi ei kuulda kuljust, rudisevat rege. loobumisuhke. Tee lõpus valge värav. Salaväge mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi On siiski kurb, et pärib surm selle südame ma õhtul muud - käin sama teed, ja seegi ja kõik tema laulmatud laulud - mu ainus käik on kurb, rind valus äge. Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm Sa, valge värav keset valget lund,
Rõõmuäike! Kuis hõiskamise kõliseva noole ta väsimata pildus päikse poole kui kirka naeru sätendava läike! See väike sillerdusi sadav rind, ekstaasi kantuna – üks kiidujõgi, ta rõõmustlema vallutas ka mind ja mulle suve alles suveks tegi. Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud, mull’ avardusid uued, julged elud. Valge värav Üks valge lumetee viib alla mäge, A kus üksik aken heidab väsind leegi – B Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: B ei kuulda kuljust, rudisevat rege. A Tee lõpus valge värav. Salaväge A mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi B ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi B mu ainus käik on kurb, rind valus äge. A Sa, valge värav keset valget lund, C kesk valget õhtut, tähed tulid kõik, D kuu kummardab su kumeruse üle – E su taga puhatakse viimset und. C Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostab hõik, D mis avab mullegi su valge süle. E a) Tõesta, et tegemist on sonetiga!
«Mis nad õieti teha tahavad?» mõtles Gringoire pisut rahutult. Samal silmapilgul kuulis ta kuljuste kõlinat ja see peletas ta hirmu minema -- see oli mannekeen köis kaelas, keda santlaagrid võlla tõmbasid, mingi hernehirmutis punases riides ja pealegi nii täis õmmeldud igasugu kõrinaid, kuljuseid ja kellukesi, et nendega oleks võidud kolmkümmend kastiilia hobueeslit varustada. Kuni köis kiikus, tilisesid need tuhat kuljust, siis aga vaikisid nad vähehaaval, ja kui mannekeen pendli-seaduse kohaselt, mis vesikella ja liivakella juba kõrvaldanud, lõpuks seisma jäi, polnud enam ühtki tilinat kuulda. Clopin näitas Gringoire'ile käega vana pingitükki, mis mannekeeni alla oli pandud: «Roni sinna otsa!» «Kurat võtku!» protesteeris Gringoire. «Ma võin kaela 85 murda. Teie puust järg lonkab nagu Martialise * distihhon: üks jalg heksameeter, teine pentameeter.» «Roni otsa!» käskis Clopin uuesti.
annaabi.ee 
