Isegi 1980. aastatel räägiti Eesti NSVs ilmunud väliseestlasi puudutavates kirjutistes: „Emigrantide hulgas oli palju ametnikke, tehnilist intelligentsi, kultuuritöötajaid, väiksemate ja keskmiste ettevõtete omanikke ning kinnisvara omanikke. Väga vähe oli tööstustöölisi ja peaaegu ühtegi ei olnud nendest 150 tuhandest kehviktalupoja ja maata põllutöölise seast, kes 1940. aasta maareformiga oli maad saanud ja kes 1941. aasta sügisel langes kulaklik-fašistlik terrori ohvriks.” Kuigi allikad väidavad, et Rootsi jõudnute seas oli kõrgharidus 9%-l, samas kui Taani jõudnute puhul oli sama näitaja 5%. Osa eestlastest kasutas võõrsile mineku võimalust baltisakslaste ümber asustamisel (1939) ja ümber asustamise ajal (1941), osa läks mitmel erineval ajal toimunud üleviimis aktsiooni raames kaasa eesti rootslastega (1940 ja 1943-44), koos nendega õnnestus 1000- 3000 eestlasel Rootsi asuda
olid seal päris keerulised. Loomulikult Moskva seda ettepanekut ei aksepteeritud, pikka aega ei saadud aru, kus see muutus tuli, et 1949. aastal toimus juba Suur küüditamine, miks Karotamm oma arvamusest lahti üles jne. Jaanuaris 1949 oli Karotamm koos teiste Balti liiduvabariikide juhtidega Kremlis Stalini juures ja seal pandigi paika see küüditamise aktsioon. Mõni päev hiljem lähevad uued kirjad teele, kus leitakse, et ainuõige tegu on see kulaklik element välja saata. Kohapeal võttis nii ministrite nõukogus kui parteiliinis see otsus vastu ja see katsioon viidi korraga 3 Balti riigis korraga läbi. Selle kohta on olemas ka Karotamme enda käsikirjaline üleskirjutis, et millest kõneldi ja kuidas olud olid. See on see kohtumine, kus suureks kirjanikuks sai Leberecht. Oluline küsimus, miks küüditamine tollal läbi viidi ja kas eesmärgid ka saavutati. Põhjuseks
liigitati kulakuteks kuni 15%. Kulakute käsilasi arvestades koguni 20%, sisuliselt iga 5 talu. Ükski vähegi paremal järjel olev talupoeg ei võinud homses päevas kindel olla. Tihti liigitati kulakuteks ka talusid, kus oli 2 hobust. Kulakuteks ja käsilasteks kuulutatud tõsteti taludest välja, võeti ära absoluutselt kõik varad- majad, varad, vili jne. Järgnev saatus tulenes kulakute kategooriatest. Kontrrevolutsiooniline kulaklik aktiiv- I kategooria. Kõik sinna sattunud isikud kuulusid automaatselt arreteerimisele ja mõisteti heal juhul sunnitöölaagrisse, halvemal juhul maha laskmisele. II kat oli kolhoosikorra vastu agiteerivad kulakud, sellised kuulusid koos perekonnaga administratiivkorras sunniviisilisele väljasaatmisele- küüditamisele maa kaugetesse prk-desse (Põhja-Vm-le, Ida-Siberisse, Kesk-Aasiasse). Nende olukord oli isegi hullem, neil tuli
annaabi.ee 
