küsis Natasa. - Mulle kohvi ! palus Andres. - Noh, mida võib öelda eestlane? Muidugi, kohvi kommenteeris Natasa. - Aga mulle teed hõikas oma toast Andrei. - Hästi, istuge laua taha. Praegu hakkame jooma teed ja kohvi. Kui kõik istusid laua taga, tuli küsimuste rahe: ,,Kui kauaks sa tulid? Kas sa tulid puhkama? Kus sa peatud?" Andrei katkestas neid ühe lausega: - Sõbrad, ma praegu teile niisugust jutustan, et te toolilt üksteise järel maha kukute! Kuulake, milleks ma siia sõitsin... Eestlased venemaal. Lühike sisu:Sõbrad otsustavad otsida varandust. Kristjan jutustab eestlastest venemaal. Tegelased : andres, Andrei, Natasa, Kristjan aga nendega koos Peeter Esimene, Ferdinand Johann Viideman ja Jakob Hurt. Tegevuskoht: Natasa ja Andrei korter, aga ajalooliselt Narva. Poltaava ja Sankt-Peterburg. - Jah, huvitav lugu... Lihtsalt nagu raamatus... Otse nagu ,,kapten Granti lapsed". No
10. Normaalsed ja destruktiivsed reaktsioonid emotsionaalsele valule Pole midagi parata: elus tuleb tihti ette nii füüsilist kui emotsionaalset valu. Valulistele läbielamistele võib reageerida mitmeti. Mõni moodus viib paranemisele, teised võivad vallandada ahelreaktsiooni, mis suurendab valu veelgi - sellist valu, mis takistab arenemist ja paranemist. Toon teile võrdluse, mis näitab paralleeli emotsionaalse ja füüsilise vigastuse ning paranemise vahel. Kui kukute ja vigastate põlve, võib uut vigastust ja nakkuse teket vältida sellega, et mässite põlve sidemetesse. Kaitset võib see ju anda, kuid paari nädala pärast sidet lahti harutades näete, et haav pole paranenud. Tõenäoliselt on see ikka veel niiske ja võib-olla hullemgi kui enne. Haav vajab kaitset, mida pakub side, ent ühtlasi vajab ta värsket õhku, et moodustuks koorik.
" käsutas direktor Indrekut, kes oli temast paar sammu maha jäänud. ,,Muidu pärast lööte pimedas oma silma pääst välja ja härra Maurus peab maksma. Sellepärast ikka kannul, ikka kannul, kui härra Maurus ees läheb!" Direktor avas veel ühe ukse. Ka selle taga haigutas pimedus, soojus ja pimedus. Siiski -- kustki immitses siia pisut valgust. Nagu järgmisel silmapilgul selgus, tuli see ähmasest klaasuksest, mille direktor varsti avas. ,,Ettevaatlikult!" käsutas ta. ,,Muidu kukute! Uksepakk ja siis kivipõrand. Noor inemine peab ikka ettevaatlik olema! Ikka ettevaatlik! ütleb härra Maurus. Tema ise on juba vana, aga ka tema on ettevaatlik. Ka vana peab ettevaatlik olema. Noor ja vana!" Äkki peatus ta. ,,Minu king! Ma kaotasin oma kinga!" hädaldas ta. Indrek kummardus ühes direktoriga, et otsida kadunud eset ähmases valguses. Aga kinga ei olnud näha. ,,Just praegu kadus mul jalast," seletas direktor. ,,Ei ole," ütles Indrek.
annaabi.ee 
