olustikumaalinguid “külaelu idiotismist”, kusjuures peategelase tuim ringiratast tammumine omandab sümboli tähenduse. Märgata on ka püüet jõuda pindmiselt tasandilt tunnetuslikule süvenemisele. Juba nende esikraamatutega andis Traat teada oma usust töösse, selle väärtustavast toimest inimesele ja hääbumatust lootusest jõuda ahistavast ringliikumisest vabastava spiraalliikumiseni. Just neid motiive ei väsi Mats Traat kordamast kogu oma loomingus. Ainelt, tüübistikult ja kujutluslaadilt eelnenule sarnane on Traadi jutustus “Irdinimene” (1967). Teos on välja kasvanud autori enda isiklikust kogemusest ning käsitleb elulisi, eetilisi probleeme, eelkõige küsimust inimese kohast ühiskonnas. Nagu pealkirjastki näha, on ta selle teose keskseks tegelaseks valinud erandliku inimese ehk siis noore, raske iseloomuga maksimalisti, kelle väärtuskriteeriumid erinevad täiesti ümbruse omadest, kellel on kartus, et teiste inimlik elamistarve võib
koitu" (1919); külaainelised komöödiad "Püve talus" (1910), "Kosjasõit" (1915), "Neetud talu" (1923). Eesti draamaklassikas on Kitzbergi jõulistel ja sisemiselt huvitavatel karakteritel eelkõige Tiinal "Libahundist" ja Mogri Märdil püsiv koht. Eduard Vilde (1865-1933) leidis uue ainevaldkonna eesti noore ja traditsioonidevaese linnakodaniku elulaadi, millesse suhtus kriitiliselt. Ta rajas eesti näitekirjanduses linnainestikulise psühholoogilise draama, mis oli kujutluslaadilt lähedane XIX saj lõpukümnendite Euroopa näitekirjandusele. Esikdraama "Tabamata ime" (1912) probleemistik on seotud eesti tõusikkodanluse kuulsusejanu ja enese maksmapanekutahtega. Leo Saalep ühe peategelasena on traagiline karakter, odava kuulsusejanu ja osalt ka enesepettuse ohver. Talle sekundeerib Lilli Ellert satiirilises valguses, kes on väiklane ja auahne ning ei suuda elada kuulsuseta ega tähelepanuta. Neile vastandub Eeva Marland, kes ei usu
toimuvat realismi arengut, võttes omaks uusi esteetilisi suundumusi. "Mäeküla piimamees" (1916) - parimaid psühholoogilisi romaane. Näidendid kuuluvad samuti kolmanda perioodi kaalukamasse ossa, algatades uue arenguetapi eesti näitekirjanduses. Tõi esile päris uue ainevaldkonna - hakkas kriitiliselt vaatlema eesti noore ja traditsioonivaese linnakodanluse elulaadi ja selle kujunemist. Rajas eesti näitekirjanduses linna- ainestikulise psühholoogilise näidendi, mis oli kujutluslaadilt lähedane uusima aja näitekirjandusele Euroopas, käsiteles eelkõige eesti intelligentsi suhtumist ja osa rahvusliku kultuuri arengus. "Tabamata ime" (1912) - eneseuhkete tõusikute kultuurpoltiika, kaasaegse kultuurielu pahupool, omakasupüüdlik sahkerdamine kunstiga. "Tabamata ime" ja selle lavastuse ümber puhkenud skandaal inspireeris kirjutama uut näidendit "Pisuhänd" (1913) - eesti kirjanduse paremaid komöödiaid. Ideeline põhieesmärk on tõusiklikuse
annaabi.ee 
