Regilaule võidi laulda nii töö rütmi säilitamiseks, mingite rituaalide läbiviimiseks või ka hoopis enese või rühma sisetunde tasakaalustamiseks. Paljudel rahvastel on olnud laul ka vaimudega suhtlemise vahend. Regivärsis kõneldes me ei räägi argikeelt, vaid pühakeelt. Regilaul on keel, mis on võimeline kõnetama nii ümbritsevat, kuid mis veelgi olulisem -- meid ennast. Selles keeles saavad kokku hingamist korrastav rütm; elundeid ja aju mõjutavad häälevibratsioonid; kujundiloomet toitvad sümbolid; emotsioonide, mälestuste, unistustega mänglevad värsiread. See on Looja keel. Selles keeles saavad meist endist Loojad. Tagasivaatena peetakse regilaulu meie rahvaluule kõige algupärasemaks ja imetlusväärsemaks osaks. Enamasti on laulud üles kirjutatud naistelt, sest meeste laulud olid ilmselt kangemate sõnadega ja neid oli piinlik naissoost üleskirjutajatele laulda. Kõige üldisem regilaulu esitusviis Eestis näikse olevat koori ja eeslaulja
tekkimise ja kujunemise võimalust tänapäeval nii nagu minevikuski.) Objekt vs subjekt kui rahvaluules oli varem kõige tähtsamal kohal tekst, siis nüüd on sama tähtsal kohal ka autor ja tema esitus, ilma milleta ei peeta rahvaluulet enam autentseks. (Suundumus mõista rahvaluulet selle toimimise kaudu, mitte tema väliste tunnuste kaudu.) "Asi" vs protsess Rahvaluule mõistet hakati 90ndatel käsitlema kui kujundiloomet, st rahvaluulest hakati rääkima pigem kui protsessist, mitte kui millestki muutumatust ,,asjast". Rahvaluule autorit tavaliselt ei teata ja see on pidevas varieerumises, kui keegi kunagi mingi algteksti lõi, siis kõige tähtsam oli tekst mitte autor ning ühel tekstil võib olla päris mitmeid variatsioone. Rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse. Staatiline vs dünaamiline folkloorikäsitlus Varem käsitleti folkloori
asjad, mille järske helisid koera haukumine meie mõistatusteloojaile kõigepealt on meenutanud: Koer haugub, saba suus; Koer haugub killa-kolla, üle mäe milla-molla, sabaroog teeb riksa-raksa. Teine tüüpiline haukuja on jälle pastor: Must koer, valge kurgualune (kuus päeva magab, seitsmendal haugub). Kui haukuv koer on punane, siis tähendab ta reeglina keelt, viidates metonüümiliselt sõimule või klatsile, vahel ka tuld lees (Punane koer magab jahuvakas). Hiirte ja rottide juures on kujundiloomet ajendanud peamiselt kaks seika: 1) hiirtel on pesad või urud ja neil on kombeks väikesi ümara kujuga auke närida ja nendesse joosta; lahendid ise võivad olla väga mitmekesised: Tits-tats tasane, hiireauk ümmargune (lähker); Neli hiirt jooksevad ühte auku (lehmalüps); Põder magab hiire pesas (uks hingedel); 2) neil on silmatorkavalt pikad sabad, mis laseb hiirtena näidata nt. pastlaid (Üks hiir, kaks saba) või lõnga nõela järel (Raudne rott, villane saba).
annaabi.ee 
