Kalaroad olid põhiliseks toiduks eestlase laual aastaringselt. Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünis, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20.
parasjagu oli saada. Kalaroad olid põhiliseks toiduks eestlase laual aastaringselt. Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20
Kalaroad olid põhiliseks toiduks eestlase laual aastaringselt. Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli
annaabi.ee 
