Saagiarvestuse meetodid, olenevalt sellest kas arvestuse aluseks on võetud loomakasvatuse- või taimekasvatusetoodang, jaotakse zootehnilisteks ja niitelisteks: - zootehnilised arvestusmeetodid hindavad karjamaasaagina loomade poolt ära söödud ja loomakasvatuse toodanguna (piim, liha, vill, töö) väärindatud rohukogust. -niiteliste arvestusmeetodite aluseks on vahetult enne karjatamist niiteliselt kaalutud rohusaak, millest edasi saame määrata karjamaa kuivainesaagi, keemilise koostise ja energeetilise väärtuse. Karjamaasaagi zootehniline arvestus. Zootehniline meetod käsitleb karjamaarohu saagi määramist arvestusliku ainevahetusenergia (ME) alusel. Karjamaa zootehnilise saagi (produktiivsuse) arvestamiseks registreeritakse loomade karjatamist eraldi arvestatavate karjatamisalade (põllumassiivil erinevalt rajatud ja kasutatud karjamaade alad, kultuurniidu ja põldheina ädalad jm.) järgi. Selleks tuleb iga karjatamine registreerida põlluraamatus.
Teda kasvatatakse kahte tüüpi: hilist ehk üheniitelist ja varast ehk kaheniitelist. (Tamm, 2007) Punasel ristikul on kaks sorditüüpi: diploidne ja tetraploidne. Tetraploidsed punase ristiku taimed on kasvu poolest võimsamad, kui diploidsed taimed. Nende varred on jämedamad ning lehed ja õienutt suuremad. Seepärast on tetraploidsete haljasmassisaak oluliselt suurem diploidsete taimede omast. Erinevus on väiksem kuivainesaagi osas, kuna samas arengufaasis koristades on tetraploidsetel taimedel kuivainesisaldus väiksem, aga proteiinisisaldus ja saak suurem. (Tamm, 2007) Punase ristiku külvisenorm on puhaskülvis 15 kg ha-1. (Tamm, 2007) Punase ristiku ajalugu Arvatakse, et punase ristiku algkoduks on Iraan, kust see Vahemere-äärsete riikide kaudu on levinud Lääne- Euroopasse, Põhja- Aafrikasse ja Aasiasse. Samuti on jõudnud inimtegevuse tõttu Kaug-Itta, Austraaliasse ning Ameerikasse
Lutsernirohkele rohumaale enamasti lämmastiku ei anta. Ristikuterohke karjamaa. Väetise andmine sõltub ristikute osatähtsusest. Esimestel aastatel kui ristikuid on üle 30%, lämmastiku ei anta. Kui alla 30% on, siis tuleks anda igal aastal lämastikku. Täiendav lämmastik on vaja anda suvel. Vanadele umbrohtunud tuleks anda väetist kolm korda suve jooksul kogu normiga 120 kg/ha. Kõrreliste rohumaad. On vaja anda tunduvalt suuremaid lämmastikukoguseid. Sellega kaasneb nii kuivainesaagi kui ka proteiinisisalduse tõus. Mitmeniitelisel rohumaal 200-250 kg/ha. Niidule on rohkem väetist vaja, sest sinna ei satu midagi tagasi. Väga suured normid võivad kahjustada loomi. Väetamise kogus sõltub niitmiste arvust. PK väetiste kasutamine Nad on ka põhiväetised, aga nende kasutamisele ei järgne järsku saagitõusu. Olenevalt mullas leiduvatest kättesaadavatest toitainetest saak võib tõusta 10-30%. Samas kui lämmastik võib tõsta 5 korda(500%) saaki
annaabi.ee 
