Sellise pöörde on esile kutsunud Imre Lakatosi ja Thomas Kuhni tööd. Minul ei ole plaanis pöörata teadusajaloole ja teadussotsioloogiale nii suurt tähelepanu kui eelnimetatud seda nõuavad. Minu sõnumiks ei ole mitte see, et need käsitlused ei ole olulised, vaid pigem see, et leidub veel olulisi teadusfilosoofia teemasid, mis jäävad Lakatosi, Kuhni ja nende järgijate huvialast välja ja et leidub veel teadusfilosoofe, kes oma tähtsuselt ja mõjukuselt ei jää Lakatosile ja Kuhnile alla, kuid kes ei hooli teadusajaloost ja teadussotsioloogiast; näiteks Bas van Fraassen. Teadusfilosoofia on juba väga vana, kui ta pole pärit antiigist, siis uusajast kindlasti. Viimase 50-60 aasta jooksul on tekkinud veel üks iseseisev ja teadusfilosoofiale vastanduv filosoofia haru: tehnoloogiafilosoofia. (Senimaani käsitleti (kui üldse käsitleti) tehnikat üldise teadusfilosoofia raames.) Minu kursuse eripäraks on tehnoloogiafilosoofia teemadele teadusfilosoofia teemadega
õendusalaseid teadmisi ja selgitada õenduse kui teaduse asukohta teiste teaduste hulgas tegelema keskendunult õenduse sisulise struktuuriga. Paljud neist olid seisukohal, et teooria arendamine oli põhiline ja et põhilise sisu distsipliinile pidid moodustama distsip- liinikesksed mõisted ja struktuurid. Paljud teadusfilosoofid on rõhutanud, et teooria on teaduse tulemus, väidab Rogers (2005:9) viidates Ayerile (1959), Hempelile (1952), Kuhnile (1962), Popperile (1972), väidab Rogers (2005:11) Selleks, et õendus oleks teadus, peavad õendusteadlased arendama selged teooriad, mis vastavad praktikale ja on kooskõlas õenduse kui distsipliini eesmärkide ja perspektiividega. (Õendusteooriate Konverentsi Grupp 1980). Alanud 1960-ndatel ja kestnud 1980-ndateni, oli õendusteooriate areng kõige prominentsem teema 20 aasta jooksul õenduse kui distsipliini arengus. Paljud faktorid olid selle intensiivse arengu taustal
kriteeriumite üle saavad endassesuletus ja kapsel- otsustada ainult selle dumine, samuti mõne distsipliini raames töötavad teooria või konstruktsiooni teadlased ning see ei ole ebakriitline pealesurumine hinnatav n.ö. kõrvalseisja uurijale. Esmatähtis on pilguga või mõne teise õpetada uurijat märkama pedagoogilise distsipliini probleeme ning kahtlema vaatevinklist. kõiges Kuhnile ja enesestmõistetavana postmodernistidele pakutavas [vaata lühikest vastandub teravalt kriitilise ja tabavat ülevaadet sel ratsionalismi teemal Karl Popperilt teadusfilosoofiline (Popper 1999) - koolkond ning selle kättesaadav ka Tartu peaesindaja Karl Popper. Ülikooli raamatukogus]. Selle esindajad tunnistavad Kuhni ja Popperi
annaabi.ee 
