muud, kui nende laadi, maneeri jäljendada. Sageli see aga ebaõnnestus. Andekamate kunstnike seas esines neid, kelle tööd pärisid kõrgrenessansilt üldistatud ja idealiseeriva käsitluse, kuid temaatikas kaldusid fantastika valda. Lahkumine kõrgrenessansi pinnalt avaldus ka kompositsioonis. Kui sajandi alguses oli see harmooniline, sümmeetriline ja lihtne, siis nüüd muutus see ebakindlaks, rahutuks ja sageli kuhjatuks. Eriti toonitakse usulist ekstaasi ja härdameelsust. Barokiga sarnaselt tunti huvi valguse ja varju kujutamise vastu. Töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Samuti on maalidel kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid. Palju on neis ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, zeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad.
Sacro Bosco Bomarzo (1552) oma skulptuuridega on katseks sulatada kokku arhitektuuri ja loodust, hiljem eeskujuks sürrealistidele. Arhitektide loetelu: Itaalias: Michelangelo 1475-1564, Giulio Romano 1499-1546, Jacopo Barozzi/II Vignola 1507-1573. Prantsusmaal Fontainebleau ja Loire oru lossid- mitmed autorid, dekoreerimiseks kasut. nt. meistreid Itaaliast. Madalmaade Cornelis Floris 1514-1575 ja Lieven de Key 1560-1627 (raekojad). Maalikunst Kompositsioon muutub rahutuks, liikuvaks ja kuhjatuks. Eredate, looduskaugete või murtud toonide kasutamine. Manerismis läbivad liinid: 1)Kontrapost (raskus ühel jalal, teine vabalt)- arendatakse edasi, rõhutatakse vastandatust. 2)Ussina (ehk s-na) looklev figuur (figura serpentinata)-põhivahendiks. 3)Kujutatake vaatajat emotsionaalselt kaasahaaravaid teemasid, usulist ekstaasi. Maalikunstnike loetelu: Itaalias: Rosso Fiorentino 1494-1540, Jacopo Pontormo 1494-1557, Francesco Parmigianino 1503-1540,
inimmõistuse jõusse ja maailma harmooniasse kaduma. Kunstnikud ei lähtunud enam elust, nagu nad siiani olid teinud ning hakati lähtuma sajandi suurmeistrite loomingust. Eriti massiliselt võeti eeskujuks Raffaeli ja Michelangelo teoseid, nende "maneeri". Lahkumine kõrgrenessansi pinnalt avaldus näiteks ka kompositsioonis. Kui sajandi alguses oli see harmooniline, sümmeetriline ja lihtne, siis nüüd muutus ta ebakindlaks, rahutuks ja sageli kuhjatuks. Humanistlik aiaprogramm ei pakkunud lihtsat põgenemisteed "pastoraalsesse unenäolisesse ilusse" (mis mõnel juhul hiljem ette tuleb), vaid üritas taastada kosmilist ühtsust inimese ja maailma vahel, mis saab ühtlasi ka aia peremehe suursugususe mõõdupuuks. Kõikvõimalikud astroloogilised sümbolid ja vihjed aastaaegadele näitavad mitte ainult sellele ajale omast kohakonteksti, vaimu, terviklikkust ja tervislikkust, vaid ka kosmilist harmooniat koos selles
annaabi.ee 
