Küll aga suutis neiu eluga edasi minna ning alles teose lõpus mõistis Onegin, et ta oli Tatjanat armastanud. Onegin peab leppima kurva tõsiasjaga, et ta ei saa Tatjanat endale. Samuti on teoses kaks tegelast, kes on Oneginile ja Tatjanale vastandid – Olga ja Lenski. Nad on mõlemad pigem kergemeelsed armastajad ning on õnnelikud elu üle. Nende armastus on tugev ning Onegin ei mõista seda. Ühel järjekordsel ballil tahab Onegin Lenskit armukadedaks ajada ning kudrutab vaid Olgaga, mis jätab Lenski tahaplaanile. Onegin ja Lenski lähevad omavahel tülli ning ebaadekvaatses olekus Onegin tapab duellil oma sõbra – Lenski. Onegin ei suuda enda teoga leppida ning põgeneb. Samuti on teoses veel üks armastuse liin, nimelt armastus Njanja ja Tatjana vahel. Njanja on Tatjana hoidja, kes aitab ja annab Tatjanale elu asjades nõu. Puškin otsustas ettearvamatu lõpuga teosele huvitava punkti panna
salapärased suhinad. Siis nihkub see kõik ligemale, üsna siia, mu varjendi lähedusse, mikrofoni ette. Seadsin oma püügiriistu seekord äärmise hoolikusega, püüdes vältida kõiki varem tehtud vigu. Nüüd lindistan kõigepealt üldise õhustiku ja kui linnud veel ligemale tulevad, lasen lindil lihtsalt joosta. Kuulen kõrvaklappides edenevat ilusat ja terviklikku helipilti. Algul kujuneb see tõusujoones, siis kulminatsioon ning aimatav rahunemine. Üks tedrekukk kudrutab otse mikrofoni taga, aga kui puldi abil mikrofoni veidike pöörata üritan, ehmuvad linnud vaiksest kõrinast ja lendavad kaugemale. Nähtavasti on mäng sagedasest külastamisest liialt häiritud ja tedred hellaks tehtud. Nad tulevad küll kolmveerand tunni pärast tagasi, aga õiget nahka mängust sel hommikul enam ei saa. KELL VEERAND KUUS hüüavad jälle sookured vanade turbaaukude kandis. Käivitan veelkord
Laps nutab sünnimomendist peale. Lapse nutt on teave lapse hooldajale. Võõrale tundub beebi nutuhääl ebameeldivalt, kuid vanemad eristavad toidutahtmise nuttu valust. Erinev väljendus, nutu tugevus, annavad infot nututüübi kohta (nälja, unetuse, viha kohta). Alul on nutt reflektiivne, kuid muutub vähehaaval teadlikuks ja eesmärgistatuks. Paari nädala vanune laps vadistab, kudrutab. Seda häälitsemist esineb siis kui lapsel on hea olla. Kudrutamine on refleksiivne, seega siis mitte suhtlemisega seonduv. Nelja kuune laps häälitseb vaiksel häälel. Ta ütleb ainult ngooooo ja ngaah. 7kuune ütleb “Dada” ja 14kuune küsib “Mis see?” või ütleb “Ma tahan seda”. 17kuune küsib õigetel kohtadel asetsevate asjade kohta nt “Kus su nina on?”, “keel”. 21kuune ütleb või püüab öelda
Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga kevadel lubab. Ütleb: ,,Minge ja kuulake! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist saavad teised inimesed." Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder, karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel rohelisel lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord -- Indrek mäletab
annaabi.ee 
