Sellepärast et makrell ainult merevees elab on tal ka varvus vastav. Tema selg on sinakasroheline, küljed on hõbedased ja kõht on tal valge. Suurim makrell on olnud 41cm pikk ja 600g raske. 2)Toitumine: Makrellid söövad tavaliselt vees hõljuvaid koorikloomi, väikesi kalu ja kalamarja. 1) Eluviis: Makrell elab peamiselt merevees. Vahel koonduvad makrellid ka tihedatesse parvedesse ja võtavad koos ette ulatuslike rändeid. Makrellid kudevad ülemistes vetekihtides. Kammeljas 1)Välisehitus: Kammeljas sarnaneb lestale. Kujult on ta lai nagu taldrik. Uimed ääristavad teda kogu keha ulatuses. Ülemine pool on tal hallikaskollakas või tumepruun, tõmmude tähnidega. Keha alumine pool on natuke kahvatum. Kammeljas on toekas pikaealine kala. Ta võib elada kuni 22 aastat vanaks. 2)Toitumine: Noored kammlejad toituvad väga palju koorikloomadest. Suured kammeljad on peamiselt röövtoidulised
HEERINGAS Juhendaja: Taimi Kiissa Kuressaare 2010 Sissejuhatus Selle referaadi teema on heeringas(Clupea harengus). heeringas on alati olnud ja on ka tänapäeva meie toidulaua oluline koostis osa. Selles töös uurin järgmisi teemasid: Heeringa toiteväärtus, ränne, kasvuala, iseloomustus ja kasutamine toidus, samuti toon ära mõned eelroa ja põhiroa retseptid, kus üheks koostisosaks on heeringas. Kalade ränne Heeringad elavad avamerel, kevadel kudevad vormid lähenevad rannikule, sügisel kudevad koonduvad madalaile. Kasvuala Heeringad elavad põhiliselt meres ja moodustavad seal suuri parvi. Heeringa kasvu ala on lai, alates Põhja-Jäämere idapiirkonnast (Valge meri), Vaiksest Ookeanist kuni parasvöötme ja troopiliste meredeni. Läänemeres elab heeringa kääbusvorm räim. Heeringalisi on kokku umbes 400 liiki ja nad on olulised toiduallikad. Emased heeringad koevad igal aastal kuni 40 000 marjatera
haug, särg, teib, säinas, lepamaim (järvedes puudub), roosärg, tõugjas, mudamaim, linask, rünt, viidikas, latikas, koger, hink, vingerjas, luts, luukarits, koha, ahven, kiisk, võldas; 3). Liigid, kes esinevad jõgedes, kuid kes seal reeglina (või mitte kunagi) ei sigi ja kelle levik jõgedes sõltub peamiselt nende sisselaskmisest sinna (3 liiki): vikerforell, karpkala, angerjas; 4). Jõgedes kudevad siirdekalad (4 liiki + 1 takson): jõesilm, lõhe, meriforell, vimb, ogalik. 5). Jõgedes esinevad juhukülalised (1 liik): lest. Temperatuurinõudluse järgi võib Eesti jõgede kalad jaotada nelja rühma: 1. Eurütermsed liigid (laia temperatuuri taluvusega). Need on liigid, kelle esinemist veetemperatuur kas ei piira või piirab vähe. Rühma tüüpilised esindajad on haug, luukarits, lepamaim, trulling ja võldas. Suhteliselt
mitu kalaliiki ohustatud. 1998. aasta Eesti punase raamatu nimekirjades on 22 liiki (26 variatsiooni) ohustatud kalu, neist enamik merekalad. Sel ajal kehtinud kategooriasüsteemi järgi jagunesid nad järgmistesse ohustatuse kategooriatesse: 0 (hävinud või tõenäoliselt hävinud) kategoorias oli atlandi tuur, 1. (eriti ohustatud) kategoorias mersiia siirdevormid, lõhi, säga ja harjus, 2. (ohualtid) kategoorias sügisräim, merisiia meres kudevad vormid ja meriforell, 4. (tähelepanu vajavad) kategoorias tippviidikas, rääbis, peipsi siig, võldas, ojasilm, meritint ja jõeforell, 5. (määratlemata) kategoorias tõugjas, hink, merivarblane, suurtobias, pullukala, suttlimusk, vingerjas, nolgus, võikala, meripühvel ja merihärg. 2008. aasta veebipõhises Eesti punases raamatus kasutati Maailma Looduskaitseliidu(IUCN) uut kategooriasüsteemi ja nii kuuluvad äärmiselt ohustatute kategooriasse peipsi siig ja peipsi
annaabi.ee 
