Tulemuseks on eriti hea ja homogeenne, peegeldustevaba valgus. Erinevalt teistest valgustehnoloogiatest ei toimu valguse suunamist klaasi abil. Seetõttu saabki kasutada moodsat siledat klaasi. Halogeen valgus- Tänapäeval kõige sagedamini kasutatav valgustehnoloogia. Halogeenlamp on oma nimetuse saanud klaaskolvis paikneva ja halogeengaasi (enamasti joodi- või broomühendite) järgi. Ksenoon valgus- Ksenoonlamp toodab valgust gaaskaarleegi abil. Ksenoontule süttimiseks läheb vaja pinget 20 000V, mille tootmiseks kasutatakse spetsiaalset elektroonikaplokki. Ksenoonlamp on umbes 2,5 korda suurema valgustootlikusega 2-3 korda väiksema voolutarbe juures. Samuti on ksenoontule poolt toodetav valgus päevavalguse spektrile lähemal ja seega silmale sõbralikum ja värve vähem moonutav LED- LED (Light Emitting Diodes) valgusdioodid põhinevad pooljuhtidel ja muudavad elektrivoolu koheselt valguseks
Elavhõbeda auruga täidetud klaastorus või kolbis tekib elektroodidevahelise elektrivälja mõjul nähtamatu ultraviolettkiirguse emissioon. Klaaskolvi või klaastoru sisepinnal paiknevas luminofoori kihis muundub ultraviolettkiirgus nähtavaks valguseks. Lambist tuleva valguse värvi määrab luminofoori koostis. Elavhõbelamp on gaaslahenduslamp, mida laialdaselt kasutatakse tänavavalgustuses suure valgusvoo pärast. Ksenoonlamp (ka ksenoonkaarlamp) on ksenoon gaasiga kaargaaslahenduslamp. Ksenoonlamp leiutati 1940. aastal Saksamaal. 1951. aastal hakkas Osram neid tootma. Lampe kasutatakse filmiprojektorites, prozektorites, autode esituledes jm. 5. LED Valgusdiood ehk LED (Light-emitting diode) pooljuhtdiood, mis asub epoksüvaigust kapslis ning kiirgab valgust. LED-tehnoloogia on jõudnud nii kaugele, et mitmes valdkonnas on see
referentsmaterjalilt (nt. valge plaat) peegeldunud valguse intensiivsusega (I0). I / Io suhet nimetatakse peegeldusteguriks ja seda väljendatakse protsentuaalselt (%R). Spektromeetri põhilised osad on valgusallikas, proovikamber, monokromaator, et eraldada erineva lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (3002500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 1602000 nm. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõret läbi kõikide lainepikkuste nii, et intensiivsust on võimalik mõõta lainepikkuse funktsioonina.
3,200 K Soojem stuudiovalgustus 3,350 K Eredam stuudiovalgustus 4,100–4,150 K Kuuvalgus 5,000 K Ennelõunane päevavalgus 5,000 K Torujad fluoressentslambid või jahevalged väikesed fluoressents- lambid (CFL) 5,500–6,000 K Südapäevane valgus, fotokaamera välk 6,200 K Lühikese kaarlahendusega ksenoonlamp 6,500 K Pilves päevavalgus 5,500–10,500 K Vedelkristall- või katoodekraan 15,000–27,000 K Selge eresinine taevas 5 Valgustuse valimine 1 Valgustuse põhitõed Mida täpsem on töö, seda suurem peab olema valgustatus. Ratsionaalne valgustus kindlustab psühholoogilise mugavuse, s t inimene tunneb ennast kindlalt, samuti väldib hea valgustus väsimust, alandab traumatismi võimalikkust.
annaabi.ee 
