Lauri Sirp on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal ja aastaid hiljem orkestridirigeerimise erialal. Alates 1993. aastast töötab Vanemuise teatris ja on alates 2009. aastast Tartu Ülikooli Sümfiooniaorkestri dirigent. Ta on dirigeerinud enamikku Vanemuise teatri repertuaarist (üle 60 lavateose) ja arvukalt sümfiooniakontserte. Pälvis Eesti Teatriliidu aastapreemia 2006. aasta loomingu eest ja Eesti Kultuurkapitali Muusikanõukogu aastapreemia Britteni ooperi Kruvikeere esituse eest Birgitta Festivalil 2008.a. Tartu Ülikooli Sümfiooniaorkester (TÜSO) on Eestis ainulaadne täiskasvanute harrastuslik sümfiooniaorkester. See on loodud inspireerima akadeemilise taustaga muusikat õppinud inimesi tegelema pillimängu ning ühtlasi elavdama Tartu muusikaelu. Kontserdi kavasse kuulusid: · Eduard Tubini Kurb valls, mis oli ühtlasi ka kontserdi avalooks. · Bela Bartok Rumeenia tantsud: 1. Jocul cu bata (Kepitants) 2. Braul (Vöötants) 3
Postmodernismis (mida me ei käsitle, kavas on küll mõned videonäited) jätkub sõnalise teksti „lagundamine“, sageli puudub ooperites traditsiooniline dramaturgia (ekspositsioon, areng, kulminatsioon, lõpetus). Teatriteaduses kasutatakse sellise teatri kohta mõistet „postdramaatiline“ teater. 2. 1950. aastad Traditsioonilises suunas jätkus eelkõige neoklassitsism (Britten, koomiline ooper „Albert Herring“ 1947, „Kruvikeere“ 1954, peaosad kirjutatud Britteni sõbrale ja elukaaslasele tenor Peter Pearsile; Stravinski, Mozarti-stiilis ooper „Elupõletaja tähelend“ /The Rake’s Progress 1951), samuti ka puccinilik liin, viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“ 1947, „Konsul“ 1950). Üldiselt iseloomustas neid aastaid lõhe ooperi kui institutsiooni (s.t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel
olemusele, ta nüüd väljendusrikkalt kirjutab. Rootslane I. Bergman lavastas selle Brechti stiilis ja ooper saavutas edu. 18 11. 1950. aastad ja 1960ndate algus. Traditsionalist Menotti. Modernistid: Nono, Henze (“Homburgi prints”), B. A. Zimmermann (“Sõdurid”). Traditsioonilises suunas jätkus eelkõige neoklassitsism (Britten, koomiline ooper „Albert Herring“ 1947, „Kruvikeere“ 1954, peaosad kirjutatud Britteni sõbrale ja elukaaslasele tenor Peter Pearsile; Stravinski, Mozarti-stiilis ooper „Elupõletaja tähelend“ 1951), samuti ka puccinilik liin, viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“ 1947, „Konsul“ 1950). Üldiselt iseloomustas neid aastaid lõhe ooperi kui institutsiooni (s.t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute
annaabi.ee 
