Käis mitu korda Soomes, Saksamaal ja Pariisis. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevusest. Oli Eesti Rahva Muuseumi rajajaid. 1937 sai Pariisi maailmanäitusel "Kalevipoja" illustratsioonide eest grand prix. Söejoonistus oli Rauale eriliselt iseloomulik tehnika. Tema suurmõõtmelisi monumentaalseid söejoonistusi on poeetiliselt nimetatud söemaalideks. Ta pingutas lõuendi alusraamile, nagu tehakse maali puhul ja kruntis lõuendi pinna küllaltki ebatasaselt krobeliseks, et söejoonistus mõjuks elavamalt. Sellistel suurtel söejoonistustel kujutas ta kummalisi muinasolendeid eesti rahvaluulepärandist aga ka vanu taluhooneid, kus need muinaslood sündisid ja põhjaranniku maastikke. Kristjan Rauda on kujutatud Eesti 1-kroonisel paberrahal. Tallinnas Nõmmel asub Kristjan Raua majamuuseum. Kristjan Raual oli kaksikvend Paul Raud. 4
Loomulikult ei tegeletud ainult baltisakslaste kritiseerimisega, vaid ikkagi teated ja nõuanded, küll jur, küll põllumajanduslik. „Lätlastel on vaja kolme asja: esiteks koole, teiseks koole ja kolmandaks koole.“ Ajaleht sai oma aja kohta ääretult populaarseks, tal oli Lätis 4000 tellijat, mis tähendab, et lugejaid oli vähemalt paarkümmend tuhat. Ajaleht oli pinnuks silmas baltisakslastele, üritasid kaikaid kodaratesse loopida. Ostis mõisa, kruntis, müüs odava raha eest maad soovida võivatele lätlastele. Juhtus nii nagu võis arvata. Kuulujutud, et kusagil lätile lähedal – Novgorodis – saab odavalt ja soodsalt maad, levisid tohutu kiirusega ja sinna mõisa hakkas saabuma tuhandeid maasoovijaid. Maa oli aga välja jagatud. Ja just nüüd said baltisakslased võimaluse talle kätte maksta, tal tekkis konflikt N juhtkonnaga – avalik kord olevat ohustatud kui nii paljud lätlased sisse rändavad ja neil seal midagi teha pole.
Initsiatiiv talu müüa on mõisa poolt. Kriis, mis mõisamajandusse saabunud oli, ei võimaldanud vana moodi majandada. Mõis on sunnitud talud ja krundid päriseks müüma. 1856. aastal sai see protsess alguse. Üheks eelduseks, et talusid müüa saaks, oli kruntimine. Kruntimine iseenesest polnud midagi uut ei Eesti- ega Liivimaal. Oli juba üksikuid mõisaid, milles kruntimise juurde juba jõutud oldi. Üheks selliseks oli 1834. aastal Tartumaal Valguta mõis, kes ühe küla prooviks ära kruntis ja leidis, et see on majanduslikult tõhus. Talumaad sai pärast seda tunduvalt paremini kasutada. Märkas ka seda, et krunditud talumaa valdaja 45 motivatsioon tõusis. Varasem eesti talupoja kollektiivsus, külakogukod, ühine tegutsemine, hakkab nõrgenema. Sellega olevat kollektiivset vastuhakuvaimu vähendatud, talupoeg hakkab rohkem oma maast kinni hoidma. Ka Eestimaal on
annaabi.ee 
