Kõre ehk juttselg-kärnkonn Ajalugu Paarkümmend aastat tagasi elas väikesel Manilaiul üks tollase Nõukogude Liidu suurimaid kõreasurkondi. Nüüd, mil see liik on hääbunud või hääbumas suuremal osal oma kunagisest levilast, on viimane aeg hakata taastama talle sobivaid elupaiku. Liigi kirjeldus Et kõre on videviku ja ööloom tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv peibutushäälitsus "krrr-krrr" meenutab mopeedi põrinat või öösorri laulu. Siit ka liiginimetus. Teine nimetus juttselg-kärnkonn osutab aga väga silmapaistvale välistunnusele: piki selga kulgevale kitsale säravkollasele triibule. Välimus Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk, kusjuures emasloomad on isastest suuremad.Nende jäsemed on sama pikad. Keha ülapoolel on kõre veidi köbruline nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega. Elukoht
hammaste vahel. Kuna valgus oli juba silmapiiri lähedal, polnud võimalust enam jahtima minna, et paremat saaki hankida. Järgmisel valgel ajal otsustasime lootsikuga, mille Jörka oli valmis saanud, järvele minna ja kala püüda. Ma kinnitasin varem teravaks tehtud luutükki puutoki otsa, et sellega kergem kalu tabada oleks. Pimeduse saabudes suundusime hüttidesse, et järgimseks valgeks ajaks jõudu koguda, puhata ja ettevalmistuda. Pimeduses ärkasin ma, kui Krrr väljas klähvima kukkus, haarasin oma kõrvalt oda ja tormasin välja. Koheselt tormas minupoole suur must kogu, mis minuni jõudes mu pikali paiskas. Tundsin rinnas teravat valu ning olin kaetud punase veega. Ajasin end püsti ja viskasin musta kogu odaga, kes tabamuse saades hirmsasti möirgama pistis ja kiiresti külast minema liikus. Seejärel ma vaarusin ja kukkusin maha, kuulsin veel mingeid hääli, kuid need jäid järjest vaiksemaks, kuni sootuks kadusid
laigud. Kõre ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas. Isasloomadel on kurgu all sinakas kõlapõis, mis täispuhutult võib küündida pea suuruseni.Erutatud olekus eritab kõre valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab tugeva kihelustunde. Et kõre on videviku- ja ööloom, tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv peibutushäälitsus “krrr-krrr” meenutab mopeedi põrinat või öösorri laulu. Siit ka liiginimetus. Teine nimetus – juttselg- 7 kärnkonn – osutab aga väga silmapaistvale välistunnusele: piki selga kulgevale kitsale säravkollasele triibule (KÕRET kaitstakse buldooseri ja lehmaga, 2012 b). Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist
Piki selga kulgeb kitsas, liigile iseloomulik säravkollane triip. Keha alapoole nahk on hallikasvalge ning pruunikate või rohekate laikudega. Ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas. Isasloomadel on kurgu all sinakas häälepõis, mis täispuhutult võib olla koguni pea suurune. Et kõre on videviku- ja ööloom, tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv "krrr-krrr" on peibutushäälitsus, mis võib eemalt mopeedi põrinat või öösorri laulu meenutada ning kostub kuni kilomeetri kaugusele. Ohu korral toovad kõred esile ähvardushäälitsusi, milleks on lühikesed metalsed piiksatused. Elupaigana eelistab kõre kerge liivase pinnasega tasaseid, päikeselisi, niiskeid maastikke, kus on madal ja hõre taimestik ning kudemiseks sobivad veekogud. Seetõttu võib teda kohata kõige sagedamini merelähedastel liivastel aladel, rannaniitudel ja -karjamaadel,
annaabi.ee 
