minu poole. Ilmselt on ta Teine tase mu käitumisega rahul, sest Kolmas tase lahasesse paneb ta mind Neljas tase nüüd hoolikalt ja sõnab: Viies tase ,,Homme läheb kojusõit lahti." Seejärel pannakse mu jalg kipsi. Kui ma Kropiga jälle koos olen, jutustan talle, et tõenäoliselt saabub juba homme sanitaarrong. Ema ei taha mind enam Muutke teksti laade ära lasta. Ta on nii põdur. Kõik on veelgi halvem, kui Teine tase viimati. Seejärel nõuab Kolmas tase rügement mind tungivalt
+Kantorek ja Himmelstoss oli sama kasvu „ Kantorek oli meie klassijuhataja, hallis saterkuues range, karihiirenäoga väike mehike. Ta oli umbes sama kasvu nagu allohvitser Himmelstoss.“ -Kantorek oli väga tundeline, Himmelstoss aga rohkem märatseja tüüpi. „säärastel pedagoogidel on tunded sageli vestitaskus käepärast ja otsemaid võtta ning nad jagavad neid ka tundide kaupa välja.“ „Ühel pühapäeval, kui me Kropiga kahekesi barakklaagris pika ridva otsa käimlaämbreid üle kasarmuõue tassisime ja Himmelstoss- säravpuhtaks klanitud ja linnaminekuks valmis – parajasti meist mööda patseeris, meie ette seisma jäi ja küsis, kuidas see tööots meile meeldib, teesklesime tagajärgedest hoolimata komistamist ja kallasime talle ämbritäie jalgadele. Ta märatses, aga mõõt sai täis“ - Kantorek oli vahest posite vastu sõbralik isegi kui keegi neist vastas ülbelt
surma ees ja samasugune surm ja samasugused valud. Anna mulle andeks, kamraad, kuidas võisid sa olla mu vaenlane? Kui me need relvad ja mundrid minema viskame, oleksid sa mulle samasugune sõber ja kamraad nagu Kat ja Albert. Võta mult kakskümmend aastat, ja tõuse üles  võta rohkem, sest ma ei tea, mis mul nendega veel peale hakata." Lk 138) 8. Kolm nädalat turmtule alt evakueeritud külas asuvat toiduladu valvamas. 9. Haavatasaamine koos Kropiga. Hospidal. Vähe arste, palju haavatuid. Ühe haavatu naise külaskäik Kropil amputeeritakse jalg. 10. Jälle rinne. Üksteise järel saavad surma Pauli klassikaaslased; sõjalõpu kuulduste ajal saab haavata ka Kat. Teda laatsaretti tassides tabab juhuslik granaadikild Kati pähe, nii et kohale jõudes on Katki surnud. Jäi ainult veel Paul. 3 ,,Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mil kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et
ja oleme tooreks muutunud. Müller tahab Kemmerichilt saapaid, kui ta sureb, peasi, et neid sanitar ei saa. Väljaõpe kestis 10 nädalat ja tehti selgeks, et mõistus pole kõige tähtsam, vaid saapahari, mitte mõte, vaid süsteem, mitte vabadus, vaid rividrill. Kropp, Müller, mina sattusime 9ndasse jakku, Himmeldtobi juurde, ta oli kõige tigedam nahanülgija. Ta kiusas meid ja tänu talle pidime üle elama raskeid aegu. Ühel päeval, kui me Kropiga käimlaäbreid vedasime, siis tuli Himmelstob ja me kogemata kallasime ämbri ta jala peale. Krop pani Himmelstobi paike ja rohkem ta ei kiusanud meid. Wolf suri kopsupõletikku. Me olime muutunud karmimaks, ükskõiksemaks, jõhkarditeks, aga see oli hea, kui me poleks sellisteks muutunud, siis oleksime sõja ajal hulluks läinud. Aga meil jäi ühtekuuluvustunne ja seltsimehelikkus. Kemmerich oli suremas, ta polnud esimene, keda nägin suremas, aga temaga oli teisiti. Me kasvasime koos üles
annaabi.ee 
