Tegevust alustas inkvisitsioon. Ellujäänud trubaduurid pagesid teistesse maadesse, kus tekkisid uued rüütliluule keskused. Truväärid XIII sajandi alguseskeskel puhkes rüütlikirjandus õitsele Põhja-Prantsusmaal, kus luuletajaid nimetati truväärideks (ning Saksamaal minnesingeriteks). Nende peamiseks loominguzzanriks kujunes romaan, mis algselt tähendas igasugust romaanikeelset, see on rahvakeelset teost vastandina ladinakeelseile. Truvääride esimesed romaanid olid kroonikalaadsed, esivanematest, sõjakäikudest, antiiksetest pärimustest, Trooja sõjast, antiikaja valitsejatest ja Aleksander Suurest. Tuntumaiks rüütliromaaniks on nn kuningas Arturi romanid (ümarlauarüütlite romaanid). Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades. Uuendused Rüütlikirjanduses hakati tähelepanu pöörama vormilisele viimistlusele, mis pani aluse uutele riimi- ja stroofistruktuuridele ning värsimõõtudele. Tekkisid uued luulezanrid:
" 4. Rüütlikirjandus, rüütliromaan 11-12 saj muutus aadliseisus pärilikuks ja rüütlitel kujunes oma elulaad. Ristisõdades tutvusid rüütlid idamaade peenema kultuuriga, tekkis rüütli- ehk kurtuaasne kirjandus. Sai alguse Lõ-Pr luulevormis trubaduuride lauludega. Rüütliromaan sai alguse Põ- Pr linnades. Truväärid olid haritud linlased, kes olid aadliku teenistuses. Menestrel- suuraadliku teenistusel olev eriülesannetega isik. Rüütliromaanid on kroonikalaadsed, eeskuju on võetud antiikkirjandusest, kirjutatakse oma isanda suguvõsast ja sõjakäikudest. Armastus on õilis tunne, mille nimel tehakse kangelastegusid. Bütsantsi romaanid- kahe armastja õnnetu saatus, tuntuim ,,Tristan ja Isolde". Väga tuntud teema on ka Püha Graal. 13. sajandil ei kirjutatud enam ajaloost, romaan sai oma praeguse tähenduse, värsivorm asendus proosaga. 5. Trubaduuride luule Sai alguse Lõ-Pr luulevormis trubaduuride lauludega, autor on teada. Korraldati ka
väga pealiskaudselt sõjaeelset aega. Siin esineb mitmeid ebatäpsusi nimede kirjutamisel. 1999. aastal ilmus eesti keeles Joosep Sanga tõlkes Joachim E. Berendti ja Günther Hues- manni “Jazziraamat” – üks Euroopas tunnustatumaid džässi ajaloolisi käsitlusi, mis paistab silma oma erapooletusega protsesside jälgimisel vastupidi enamiku USA uurimuste ameerika- kesksusele. Eesti keeles on ilmunud veel V. Ojakääru eesti levimuusika ajalugu käsitlevad kroonikalaadsed “Vaibunud viiside kaja” (2000) ja “Omad viisid võõras väes” (2003). Need raamatud on ulatusliku kogumistöö tulemus, sisaldades suurel hulgal süstematiseeritud fakti- list materjali meie 20. sajandi esimese poole levimuusika ajaloo kohta. Olles keskendunud kogu eesti levimuusika ajaloo talletamisele, leidub siin ka hulgaliselt nimesid ja andmeid, mis aitavad tuvastada džässi arengu seisukohalt vajalikke sündmusi ja isikuid. Siiski on V. Oja- 5
annaabi.ee 
