Ehitus Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne, mis on vetikate määramisel tähtis tunnus. Mõnedel vetikatel on kromatofoorides valguskehakesed pürenoidid, mille ümber ladestuvad varuained tärklise või selle lähedase süsivesiniku kujul. Peale tärklise võivad varuainetena ladestuda õlid, lipoproteiid leukosiin, valk volutiin. Paljunemine
Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest – niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne., mis on vetikate määramisel tähtis tunnus. Mõnedel vetikatel on kromatofoorides valguskehakesed – pürenoidid, mille ümber ladestuvad varuained tärklise või selle lähedase süsivesiniku kujul. Peale tärklise võivad varuainetena ladestuda õlid, lipoproteiid leukosiin, valk volutiin. Paljunemine. Vetikatel esinevad kõik paljunemistüübid: vegetatiivne, sugutu ja suguline
Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne., mis on vetikate määramisel tähtis tunnus. Mõnedel vetikatel on kromatofoorides valguskehakesed pürenoidid, mille ümber ladestuvad varuained tärklise või selle lähedase süsivesiniku kujul. Peale tärklise võivad varuainetena ladestuda õlid, lipoproteiid leukosiin, valk volutiin. Paljunemine. Vetikatel esinevad kõik paljunemistüübid: vegetatiivne, sugutu ja suguline
Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne., mis on vetikate määramisel tähtis tunnus. Mõnedel vetikatel on kromatofoorides valguskehakesed pürenoidid, mille ümber ladestuvad varuained tärklise või selle lähedase süsivesiniku kujul. Peale tärklise võivad varuainetena ladestuda õlid, lipoproteiid leukosiin, valk volutiin. Paljunemine. Vetikatel esinevad kõik paljunemistüübid: vegetatiivne, sugutu ja suguline
Müsiidilised: Müsiidilised on tillukesed, tavaliselt 2-30 mm pikkused, saleda kehaga krevette meenutavad vähid. Madalas vees elavate müsiidiliste keha on poolläbipaistev ja paljudel liikidel kumavad läbi kehakatte suured tumeda pigmendiga täidetud värvrakud ehk kromatofoorid. Tänu nendele rakkudele muutuvad müsiidid valguse käes heledamaks, pimeduses tumedamaks: valges koondub kogu pigment raku piires kokku, pimedas jaotub laiali. Sügavamal vees elavatel müsiididel pole kromatofoore ning need vähid on punase värvusega. Müsiidiliste pead ja rindmikku katab kaitsev kilp. Kilbi alt ulatub välja peenike tagakeha, mis lõppeb sabalehvikuga. Sabalehvik on moodustunud hästiarenenud ujujalgadest ja otslülist. Paljudel müsiidilistel asetseb sabajalgade küljes veel tasakaaluelund, see on läbi kehakatete hästi nähtav ning selle esinemise järgi on müsiidilisi lihtne eristada teistest sarnastest vähilaadsetest.
annaabi.ee 
