eelised. Mitootiliste kromosoomide nukleosoomi fiibrid ja aktiivsed interfaasi tuumad ei moodusta 30 nm kromatiini fiibreid, vaid eksisteerivad ebakorrapärases segunenud olekus, mis on sarnane dünaamilise liikuvusega polümeerile. Tõendusmaterjal – Krüo-EM katsed külmutatud imetajate mitootiliste rakkudega ja Xenopus 3D kromosoomide kokkupanek in vitro näitas 30 nm kromatiini fiibri puudumist täielikult kondenseerunud kromatiinis. Kõrgemate eukarüootide ja pärmi interfaasi tuumade uurimine krüo-EM ja 3C meetodiga ei näidanud samuti 30 nm fiibri olemasolu. Mudeli eelised: kuna nukleosoomi fiibri voltumine määrab DNA kättesaadavuse on nendel dünaamilistel protsessidel mitmeid eeliseid transkriptsiooni regulatsioonil ja DNA replikatsioonil, mudelil on eeliseid transkriptsiooni komplekside seondumisel, 30 nm fiibri puhul on ennustatavalt need märklaudjärjestused peidus
Tundlikud piirkonnad vastavad seega geeni regulaatorpiirkondadele. Teatud Lys jääkide metüülumine H3-s tuntakse ära spetsiifiliste valkude poolt mis põhjustab eriti kompaktse DNA struktuuri tekke ja geenide vaigistamise (silencing) Kromosoomide ehitus. Kui rakk läheb interfaasist mitoosi, siis rakus olev kromatiin muutub nähtavaks valgusmikroskoobis kromosoomidena. Seega mitoosis peab kromatiini struktuur muutuma veel kompaktsemaks kui see esineb kondenseerunud interfaasses kromatiinis. Kromosoomide struktuuri kirjeldamiseks sobivad kõige rohkem mitoosi metafaasis asuvad kromosoomid (maksimalselt struktureerunud). Koosnevad kahest õdekromatiidist (kumbki neist koosneb DNA kaksikheeliksist), sest rakutsükli S-faasis on DNA replitseerunud (4n). Õdekromatiidid on ühendatud tsentromeeriga. Tsentromeer on mitmeid tuhandeid aluspaare sisaldav DNA järjestus mille vahendusel õdekromatiidid on seotud. Tsentromeeri piirkonnas esinevad kõrgelt korduvad DNA järjestused.
Histoonide N-terminuste deatsetüleerimine põhjustab kromatiini kondenseerumist ning kondenseerunud kromatiinilt transkriptsiooni ei toimu; histoonide atsetüleerituse astet seostatakse kromatiinse DNA suhtelise resistentsusega nukleaaside toimele; osaline DNaas I töötlus, DNA eraldamine kromatiinsest kompleksist, restriktsioonanalüüs, Southern blotting see on klassikaline skeem, kuidas määrata kindlaks DNaas I hüpersensitiivseid alasid kromatiinis. Tundlikus alas on DNA transkriptsiooniliselt aktiivne (vähem kondenseerunud). 10. Histoonide N- ja C-terminuste modifikatsioonid: kromatiini kondensatsiooni ja funktsiooni regulatsioon. Histooni N-terminuste modifitseerimisega kontrollitakse kromatiini kondenseerituse astet. Histoonsed sabad võivad siduda ka teisi kromatiiniga seonduvaid valke, mis osalevad sellistes protsessides nagu transkriptsioon ja replikatsioon. Ulatuslik ubikvitiinimine viib valkude proteosoomse lagundamiseni
H3 koht – sealt läheb DNA välja. H2A ja H2B ei ole otstega seotud, vaid ainult selle järjestusega. H3 ja H4 N-terminaalsete otste modifitseerimine on oluline geenide ekspresseerimisel. Histoonide laengust sõltub, kui kõvasti on DNA küljes kinni. Histoonid tagavad DNA-l topoloogilise pinge, DNA on „ülekäänatud“. PCNA – kahest identsest subühikust moodustunud rõngas, mis keerub ümber DNA. See aitab DNA-l nukleosoomi struktuuri moodustada. Fiiber – kromatiinis nukleosoom DNA-ga pakitud. Läbimõõt 300 A. Nukleosoomid paiknevad DNA fiibris zig-zag mudeli kohaselt. Kokkupakkimiseks on vesiniksidemed head, kuna on suhteliselt nõrgad – ahelate katkestamine on raske, ahelate lahutamine aga kerge. 30 nm DNA fibrill – sisaldav kolmeastmelist vinti. DNA kokkupakkimisel on oluline teada, et seal on väga palju erineva astme vinte. Need on omakorda seotud järgmise astme struktuuridesse ja nii moodustubki kromosoom
2. Mittehistoonsed kromosoomivalgud tugevalt happelised (neutraalse pH juures negatiivselt laetud). Histoonidel on põhiline kromosoomi struktuuri kujundav roll. Kõrgemate eukarüootide kromatiin sisaldab ekvivalentses hulgas histoone ja DNA-d. Taimedel ja loomadel on 5 klassi histoone H1, H2a, H2b, H3 ja H4. Need valgud on olemas peaaegu kõigis rakutüüpides v. a. spermarakkudes, kus nad on asendatud protamiinidega, mis on samuti aluselised valgud. Eritüüpi histoone on kromatiinis kindel hulk, mis on väljendatav molaarse suhtena 1 H1: 2 Ha: 2 H2b: 2 H3: 2H4. Histoonid on DNA-ga spetsiifiliselt komplekseerunud, moodustades kromatiinist struktuurseid alaüksusi, mida nimetatakse nukleosoomideks. Üks nukleosoom on läbimõõduga 11 nm ning 6 nm kõrgune struktuur. Histoonid on fülogeneetiliselt väga tugevalt konserveerunud. Kromosoom koosneb ühest pikast DNA molekulist
2. Mittehistoonsed kromosoomivalgud tugevalt happelised (neutraalse pH juures negatiivselt laetud). Histoonidel on põhiline kromosoomi struktuuri kujundav roll. Kõrgemate eukarüootide kromatiin sisaldab ekvivalentses hulgas histoone ja DNA-d. Taimedel ja loomadel on 5 klassi histoone H1, H2a, H2b, H3 ja H4. Need valgud on olemas peaaegu kõigis rakutüüpides v. a. spermarakkudes, kus nad on asendatud protamiinidega, mis on samuti aluselised valgud. Eritüüpi histoone on kromatiinis kindel hulk, mis on väljendatav molaarse suhtena 1 H1: 2 Ha: 2 H2b: 2 H3: 2H4. Histoonid on DNA-ga spetsiifiliselt komplekseerunud, moodustades kromatiinist struktuurseid alaüksusi, mida nimetatakse nukleosoomideks. Üks nukleosoom on läbimõõduga 11 nm ning 6 nm kõrgune struktuur. Histoonid on fülogeneetiliselt väga tugevalt konserveerunud. Kromosoom koosneb ühest pikast DNA molekulist
annaabi.ee 
