ürgorus Taevaskojas ning Koiva jõe ääres ja Ziles Lätimaal. Rezissöör: Grigori Kromanov. Sündis kaheksandal märtsil 1926. aastal. Lahe külas. Oli Eesti teatri ja filmilavastaja. 1953. aastal lõpetas ta GITISe stuudio. 1956. aastal hakkas tegelema rezisööritööga. Filmi muusika: Filmi muusika taga oli palju katsetusi ja otsinguid. Arhiivi väitel kirjutas muusika Andrei Volkonsi, kuid see ei vastanud Kromanovi ootustele. Uno ja Tõnu Naissool oli uue muusika tegemiseks ja salvestamiseks vaid kaks nädalat. Tõnu märkis ka, et ajanappuse tõttu tegid nad isaga tööjaotuse. Laulud tegi Uno Naissoo ja Tõnu Naissoo tegi filmi taustamuusika.
Esimest korda näidati seda Soome kinolinal, seejärel Rakveres ja siis kolmandana 09.nov.1932.a Pärnu kinos „Capitol“ Mina aga kirjutan Eesti filmiklassika surematust linateosest „Viimne reliikvia“ 2 VALITUD FILM „Viimne reliikvia“ (LISA1) on 1969 aastal valminud ajaloolis-romantiline seiklusfilm, mis oli loodud Grigori Kromanovi poolt, Eduard Bornhöhe romaani "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" ainetel. See ei ole sugugi mitte eesti kirjandusklassiku Eduard Bornhöhe ajaloolise jutustuse filmivariant. See on täiesti omaette seisev filmivariant, kuhu Bornhöhe süžeest on võetud vaid üksikuid seiku. Ühine on ehk ainult see, et Gabriel ja Agnes teineteist armastavad. Tegelasedki on Bornhöhe omadega sarnased ennekõike vaid nimede poolest. Lisaks on aga ka neid tegelasi, kes Bornhöhel puuduvad
* esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena Vaikis 1985.a, mis ilmus ,,Oo et sädemeid kiljuks mu hing" 1965 laevaliin Tallinn-Helsingi 1989 ilmus ,,Saatja aadress" 1967 Eesti Õpilaste Töömalev (Eesti Õpilasmalev) 2001 ,,Kohvikumuusikat" läbivad 2 suuremat tsüklit 1969 esilinastuvad ,,Tallinnfilmis" Kruusemendi ,,Kevade" ja Kromanovi ,,Viimne reliikvia" Alustas tipphelilooja Pärt Estraadilauljad- Sallo, Loop, Tennosaar, Lääts. Hipiliikumise kümnend. Hipi- lillelaps- lihtsuse ja armastuse poolt ning vägivalla vastu. Alliksaar, Rummo, Runnel, Kross, Traat. Keskel süvenes stagnatsioon (seisak). Kultruurielus ilmnes palju KULTUURIELU 1970ndatel lahendamata probleeme (rahvaküsimus).
Kui laviin katkestab ühenduse maailmaga, vallandub rida salapäraseid sündmusi. Olaf avastatakse surnuna, Hinckus oma voodist kinniseotuna ning hotelli kõrvalt leitakse külmunud mees. Isegi füüsik Simonet ei oska seletada Olafi kõrvalt leitud müstilise kohvri sisu ega päritolu. Glebsky asub tegutsema, et süüdlane välja selgitada, kuid faktid viivad ta järelduseni, millega mõistusel on raske leppida. Grigori Kromanovi film põhineb vendade Strugatskite samanimelisel ulmeromaanil, mille keskmes küsimus, mis juhtub kui ratsionaalne mõistus kohtub üleloomulikuga. Tipptasemel kunstnikutöö ja Sven Grünbergi muusika loovad sugestiivse õhtustiku, mis seisab lähemal ulmekirjanduse algsele ideestikule kui kaasaja efektidest küllastunud vaatemängufilmidele. "Hukkunud Alpinisti hotell" taastati programmi Eesti film 100 egiidi all Soomes Digital Film Finlandis originaalteose autorite kaasabil.
Grigori (Draamateater, 1983) väljendusid rahva Kromanov). 1969. aastal valmis kaks eesti tegelikud tunded ka otsesõnu. Selle näidendi filmikunsti tippteost, millel õnnestus valitsevat lavaletoomine oli üks paljudest märkidest, mis ideoloogiat täiesti vältida; Arvo Kruusemendi tõendavad, et 1980. aastate “Kevade” (Oskar Lutsu järgi) ja Kromanovi õnnestus ringhäälingul teha ära palju tänu “Viimne reliikvia”. Südamlikke ja psühho väärset tööd, vahendades ajaviidet ja uudiseid loogiliselt kaalukaid filme tegi Leida Laius nii Eestist kui mujalt maailmast viimast (“Ukuaru”, 1973, Veera Saare järgi; “Naerata esindas paraku peamiselt Nõukogude Liit (näit.
Mikk Mikiver), hiljem (1973 ja 1992) jõudis teos („Krappi viimane lint”) samas loovkoosluses ka Draamateatri lavale. Jean Anouilh’ „Antigonet” Mikk Mikiveri tõlgenduses (1967 Noorsooteatris) on peetud kümnendivahetuse teatri uuenemise esimese faasi üheks tähiseks; antigonelikke nonkonformistlikke jooni nähti ka Mikiveri käe all aasta hiljem esietendunud Kitzbergi „Libahundi” Tiinas (Epner 1998: 171–172). Vahedamaid tõeotsinguid eesti laval kuulutas ette Grigori Kromanovi käe all lavakooli III lennu diplomitööna sündinud Maksim Gorki „Põhjas” (1968), mis nn. dispuutlavastusena tõstatas kriipivaid küsimusi inimese kohast ühiskonnas – tema valikutest, vabadusest ja tõeihalusest. 32 Nii esteetilises kui ka ideoloogilises plaanis väga dünaamilisel 1960.–1970. aastate vahetusel – ühelt poolt modernismi tulek, teisalt poliitiliste pingete tõus – nihkus teater Eestis kultuurivälja keskmesse,
Teatrile esitati rangeid ideoloogilisi nõudmisi, mis tõi Eesti teatrilavale rohkesti Nõukogude rindevõitlejate ja revolutsiooniliste madruste mehiseid tüüpe. "Elu tsitadellis". 1970. aastail ilmus noori lavastajaid nagu Mati Unt. Kuulsamaid näitlejad Georg Ots, Ita Ever. Sõja järel seati eesti kinokunst Leningradi kinostuudio abiga stalinistlikele rööbastele. "Nõukogude Eesti". "Tallinnfilm", kinostuudio. Oskar Lutsu järgi "Kevade". Kromanovi "Viimne reliikvia". "Laulev rahvas". Eesti televisioon alustas tööd 1955. aastal, 1957. aastal alustas tööd igapäevane saade "Aktuaalne Kaamera". Meedia: Eesti Raadio jätkas oma tegevust, ringhäälingut NSVL käsitles tähtsa ideoloogilise relvana. 1967. aastal loodi "Vikerraadio", hiljem veel "Stereoraadio". Saadete üldmaht 1985. aastal oli 35 tundi ööpäevas. Paljud kuulasid "Keskööprogramm". 1963. aastal asutati ETV Tartu stuudio, 1965 aastal "Eesti
annaabi.ee 
