Lisan 3-4 tilgale lahusele 2-3- tilka K2CrO4. Tekib kollane sade, mis ei lahustu etaanhappes, aga reageerib lahjendatud HCl-ga. Ba2+ + CrO42– →BaCrO4↓ 2BaCrO4 + 2H+ → 2Ba2+ + Cr2O72– + H2O Hoian osa lahust alles Ca2+ tõestusele. Teise osa lahusest eraldan Ba 2+ ioonide Ca2+ ioonidest. Lisan sellele lahusele kaaliumkromaati ning soojendan. Tekkinud baariumkromaat eraldatakse lahusest tsentrifuugimisega. Tsentrifugaadis on kaltsiumioonid ning selle kollane värvus on põhjustatud kromaatioonide liiast. Kollase värvuse kõrvaldamiseks lisan tsentrifugaadile 10-15 tilka naatriumkarbonaadi lahust ja keedan vesivannis. Tekkinud kaltsiumkarbonaadi sademe pesen destilleeritud veega ja lahustan etaanhappes. Saadud värvitust lahusest tõestan kaltsiumioonid. Ca2+ ioonide tõestamine Võtan etaanhappes lahustatud lahuse ja lisan sinna ammoniaakhüdraati leeliselise reaktsioonini. Soojendan keemiseni ja lisan paar tilka ammooniumoksalaadi lahust
Ks BaCrO4 = 1,2 ·1010 Ks CaCrO4 = 7,1 ·104 Kui lahuses sisaldusid Ba2+ -ioonid, siis eraldatakse need ülejäänud lahusest. (Osa lahust on soovitav alles hoida Ca2+ -ioonide tõestuseks vastavalt allpool toodud tõestusele b). Lahusele lisada K 2CrO4 ning soojendada. BaCrO4 sade tsentrifuugitakse. Tsentrifugaadis Ca2+ -ioonid. Tsentrifugaadi kollane värvus on tingitud CrO42 -ioonide liiast. Kromaatioonide segava mõju (kollase värvuse) kõrvaldamiseks lisatakse tsentrifugaadile 10...15 tilka Na 2CO3 lahust ja keedetakse vesivannis. Tekkinud CaCO3 sade pestakse destilleeritud veega ja lahustatakse äädikhappes. Saadud värvitust lahusest tõestatakse Ca2+ -ioonid. Ba2+ + K2CrO4 BaCrO4 + 2K+ Ca2+ + Na2CO3 CaCO3 + 2Na+ CaCO3 + 2CH3COOH (COO)2Ca + H2O + CO2 Kasutasin a) tõestust ning tekkis hästi vähe kollast sadet, kuid sellega tõestus Ba 2+ -ioonide olemasolu.
erinevatel lahustuvustel. Ks BaCrO4 = 1,2 ·1010 Ks CaCrO4 = 7,1 ·104 Kui lahuses sisaldusid Ba2+ -ioonid, siis eraldatakse need ülejäänud lahusest. (Osa lahust on soovitav alles hoida Ca2+ -ioonide tõestuseks vastavalt allpool toodud tõestusele b). Lahusele lisada K2CrO4 ning soojendada. BaCrO4 sade tsentrifuugitakse. Tsentrifugaadis Ca2+ -ioonid. Tsentrifugaadi kollane värvus on tingitud CrO42 -ioonide liiast. Kromaatioonide segava mõju (kollase värvuse) kõrvaldamiseks lisatakse tsentrifugaadile 10...15 tilka Na2CO3 lahust ja keedetakse vesivannis. Tekkinud CaCO3 sade pestakse destilleeritud veega ja lahustatakse äädikhappes. Saadud värvitust lahusest tõestatakse Ca2+ -ioonid. Ca2+- ioonide tõestamine a) Osale lahusele lisatakse NH3*H2O leelisese reaktsioonini. Soojendatakse keemiseni ja lisatakse 2...3 tilka ammooniumoksalaadi (COONH4)2 lahust.
roheka Ni(OH)2 -na koos raua ja mangaani hüdroksiididega. Kui sademe analüüsil ei tõestu Fe3+ - ja Mn2+ -ioone, siis olid sademes järelikult ainult Co(OH)3 ja Ni(OH)2. Lahuse (CrO42, [Al(OH)6]3, [Zn(OH)4]2) analüüs: Kui tsentrifugaadil, mis saadi peale Fe(OH)3 ja MnO(OH)2 sademe eraldamist, on kollane värvus, siis sisaldab lahus ilmselt CrO42 -ioone. Kui lahusel kollast värvust pole, siis ei õnnestu ka kromaatioonide vähetundlikud tõestusreaktsioonid. Saadud lahus jagatakse kolme ossa, millest hakatakse tõestama CrO42, Al3+ ja Zn2+- ioone. Igaks tõestuseks võtta 2...3 tilka lahust, säilitades osa lahust korduskatseteks. CrO42 - ioonide tõestamine a) 7...8 tilka lahust hapestatakse H2SO4-ga, jahutatakse! Lisatakse 4...5 tilkapentanooli ja 2...3 tilka H2O2. Loksutatakse. CrO42 -ioonide olemasolul värvub pentanoolikiht siniseks peroksokroomhappe tekke tõttu. 2CrO42 + 2H+ Cr2O72 + H2O
2Mn2+ + 5BiO3 + 14H+ 2MnO4 + 5Bi3+ + 7H2O Kui Mn2+ - ioonide kontsentratsioon lahuses on liiga suur, siis tekib kõrvalreaktsioonina ka pruuni MnO(OH)2 sadet: 2MnO4 + 3Mn2+ + 7H2O 5MnO(OH)2 + 4H+ Lahuses ei sisaldunud Mn2+-ioone. Lahuse (CrO42, [Al(OH)6]3, [Zn(OH)4]2) analüüs Kui tsentrifugaadil, mis saadi peale Fe(OH)3 ja MnO(OH)2 sademe eraldamist, on kollane värvus, siis sisaldab lahus ilmselt CrO42 -ioone. Kui lahusel kollast värvust pole, siis ei õnnestu ka kromaatioonide vähetundlikud tõestusreaktsioonid. Saadud lahus jagatakse kolme ossa, millest hakatakse tõestama CrO42, Al3+ ja Zn2+-ioone. Igaks tõestuseks võtta 2...3 tilka lahust, säilitades osa lahust korduskatseteks. CrO42 - ioonide tõestamine · 7...8 tilka lahust hapestatakse H2SO4-ga jahutatakse! Lisatakse 4...5 tilkapentanooli ja 2...3 tilka H2O2. Loksutatakse. CrO42 -ioonide olemasolul värvub pentanoolikiht siniseks peroksokroomhappe tekke tõttu.
konkreetseid näiteid sooladest ja nende kasutamisest. Kroomhappe H2CrO4 soolad on kromaadid ja dikroomhappe H2Cr2O7 soolad on dikromaadid. Kromaat- ja dikromaatioonide sisalduse vahekorda lahuses mõjutab lahuse pH. Hapestades kollast kromaadilahust tekib dikromaadi oranzi värvusega lahus: 2CrO4 + 2H Cr2O7 + H2O. pH piirkonnas 2 kuni 6 on lahuses ioonide CrO4/Cr2O7 tasakaal. pH suurendamisel suureneb kromaatioonide kontsentratsioon ja väheneb dikromaatide sisaldus. Ph väärtuse vähendamise aga vastupidi. Üldkuju : 2CrO4 (OHH+) Cr2O7. Kroomhapped ja nende soolad kromaadid on tugevad oksüdeerijad, eriti happelises keskkonnas. Laboripraktikas kasutatakse kromaatidest oksüdeerijana peamiselt kaaliumdikromaati. Kaaliumdikromaadi ja kontsentreeritud väävelhappe segu nimetatakse kroomiseguks ja kasutatakse
annaabi.ee 
