Mitme teose autorsuses on siiski kaheldud. Platon pärines Ateena aristokraatiast. Tema sünninimi oli Aristokles ta vanaisa järgi. Platon ("lai") on hüüdnimi, mille ta pälvis maadlustreenerilt oletatavasti ka laia lauba või laiade õlgade pärast. Diogenes Laertiose andmeil, milles on küll kaheldud, põlvnes Platoni isa Ariston Ateena kuningast Kodrosest,ema Periktione aga seadusandjast Solonist. Periktione oli kolmekümne türanni reziimi ajal mõjuvõimsa Kritiase nõbu. Nooruses sai Platon korraliku hariduse grammatikas, muusikas ja gümnastikas. Enne Sokratesega kohtumist oli ta õppinud filosoofiat Herakleitose õpilase Kratylose juures.Platoni ja Sokratese täpne vahekord on tekitanud vaidlusi, kuna Platoni säilinud dialoogid ei anna sellest kuigi selget pilti. Platon ise ei esine neis kordagi otseselt kõnelejana, samas on küsitav, mil määral edastavad Sokratese
407 sai Sparta laevastiku ülemjuhatajaks Lysandros, kes taastas spartalaste vahepeal jahenenud suhted pärslastega ja seega ka Pärsia finantstoetuse. 405 langes Ateena laevastik Dardanellide väinas Aigospotamoi lahingus Lusandrose juhitud spartalaste kätte. Spartalased piirasid Ateena nii maalt kui merelt ja linn alistus 404 aastal. Ateena kindlustused lammutati ja mereliit saadeti laiali. Oligarhiline riigipööre Ateenas 404 403 Lysandrose toetusel moodustasid Ateena oligarhiameelsed Kritiase juhtimisel 30- liikmelise nõukogu "isade korra" taastamiseks. Algas nn kolmekümne türanni võimutsemine Ateenas repressioonid, mõrvad ja sellest tingitud massiline pagulus naabermaakondadesse. Äärmuslike oligarhide vastu välja astunud mõõdukas Theramenes hukati. 403 aastal vallutasid demokraatlikud pagulased Pireuse, Kritias langes ja demokraatia taastati. 399 mõistsid ateenlased surma Sokratese süüdistusega jumalate mitteaustamises ja noorsoo rikkumises.
Oligarhid ja nende pooldajad hoidsid veel mõnda aega enda käes Eleusist, kuid 401. a. vallutasid ateenlased sellegi. Vahetult pärast neid veriseid sündmusi 399. a. andsid ateenlased kohtu alla ja mõistsid surma Sokratese. Filosoofi süüdistati ateenlaste poolt austatud jumalate mitteaustamises ja noorsoo rikkumises. Kui esimese süüdistuse tagamaid on raske mõista, siis noorsoo rikkumise all peeti ilmselt silmas mitmete Sokratesega seotud meeste (eriti Kritiase, kuid ka näiteks Alkibiadese) demokraatiavaenulikku tegevust. Teada oli ka Sokratese enda tauniv suhtumine demokraatlikku riigikorda. Pole juhuslik, et Sokratese peasüüdistaja Anytos oli üks äsjaseid demokraatia aktiivsemaid taastajaid. Ilmselt lootsid ateenlased, et Sokrates, kellele anti võimalus endale ise karistus valida, eelistab minna pagendusse. Kuid filosoof keeldus end karistuse vääriliseks tunnistamast ja mõisteti tema väljakutsuvast hoiakust ärritatud kohtunike poolt surma
annaabi.ee 
