23,8%, vaimseks, kuid mitte religioosseks 27,5%, ateistiks, kes ei usu Jumala olemasolu 7,5%, kellekski muuks 1,7%, raske öelda 1,6%. Mitte-eestlastest peab end kristlasteks 59,1%, maausuliseks 1,3%, religioosselt või vaimselt otsijaks 5,6%, mittereligioosseks, keda need teemad ei huvita 13,6%, vaimseks, kuid mitte religioosseks 13,9%, ateistiks, kes ei usu Jumala olemasolu 5,1%, kellekski muuks 0,1%, raske öelda 1,3%. Kristlikesse kogudustesse kuulub eestlastest 20 %, neist luterlasi 16% Kristlikesse kogudustesse kuulub mitte-eestlastest ca 25%. Jumala olemasolu usub 39% rahvastikust (eestlastest 28% ja mitte- eestlastest 62%). Ristitud on 46% eestlastest ja 80% mitte-eestlastest. Kümmet käsku peab oluliseks 54% vastanutest. Pereliikmetega räägib religiooni teemadel ca 50% vastanutest, paar korda aastas 32% ja ca 1 kord kuus 7%. Eestlaste teadmised religioonist on väga napid ja religiooniga kokku puutudes ei tunta seda ära. Pigem ja täiesti nõus:
Kõige madalamal on pääsemine ja igavene elu. Ametlikest institutsioonidest loodavad Eestis kõik põlvkonnad kõige rohkem kooli võimalustele teostada väärtuskasvatust. Järgmise institutsioonina, kes võiks teostada väärtuskasvatust, näevad eestlased kirikut. Üllatav ongi, et eranditult kõigis põlvkondades loodavad eestlased kirikule kui positiivsete väärtuste edendajale ja toetajale, kuigi kristlikud väärtused on üldised, rääkimata eestlaste napist kuuluvusest kristlikesse kogudustesse. Kõik Eesti põlvkonnad loodavad vabatahtlike 9 organisatsioonide ja ideeliste rühmituste kasvatavale mõjule (Väärtuskasvatus 1998 Inger Kraav Väärtused erinevate põlvkondade elus) Eestlus kui väärtus Eestlusest lugupidav inimene ei kasva iseenesest.. Selleks on vaja, et kool ja õpetaja annaksid oma panuse rahvusliku identiteeditunde kujunemisse. Kasvatuse seisukohalt
oleme sellesse puusse üksnes jätkatud (Rm. 11). Kurjal läks aga korda ahvatleda kristlikku kogudust sellest alandlikust, vennalikust suhtumisest eemale. Kristlik kogudus võttis ennast ülistades omaks kogu au ja tõotused, mis Iisraelile olid mõeldud ja kustutas seega Iisraeli Jumala lunastusloost. 7 Teoloogia ja varastatud sünniõigus Pärast apostlite aega hiilisid teisedki ettekujutatud üleoleku elemendid kristlikesse õpetustesse ja varastasid Iisraeli sünniõiguse. Barnabase kiri (I sajandi lõpust või II sajandi algusest) muutis Vana Testamendi vaimseks ja väitis, et see kuulutas ainult Kristust ette: Ärge lisage midagi oma pattudele ega öelge, et leping kuulub nii neile kui ka meile. Jah! See on meie oma, aga nemad kaotasid seeläbi lepingu igaveseks. See ja sarnased tundeavaldused sisaldusid ka Antiookia Ignatiuse (70-107 AD) kirjades, mis tõstatasid teooria kogudusest kui uuest Iisraelist
matusepaik. Tava matta surnuid küll põhimõtteliselt kristlikult, kuid oma valitud kalmistutele, juurdus lõunapoolses Eestis paljudeks sajanditeks, osutades kristluse vaevalisele omaksvõtule kohaliku elanikkonna poolt. Kuigi kalmistud jäid väljapoole kirikaedu ning neisse maeti surnuid koos mõningate panustega ja mõnikord isegi põletatult, oli inimeste ettekujutuses hauatagusest elust toimunud siiski oluline muutus. Lisaks matmiskombestiku erinevusele maeti kristlikesse külakalmistutesse kõik kohalikud elanikud, mitte üksnes eliitperekonnad, nagu oli olnud tavaks paganlikul ajal. Ristiusu omaksvõtt Eesti eri piirkondades Tingituna kristianiseerimise vägivaldsest iseloomust, on Eesti ajalooteaduses olnud üldiselt tavaks rõhutada kõigi eestlaste tugevat vastuseisu ristiusule. Sellise arvamuse taga heiastub ühtlasi ka ettekujutus siinsest suhteliselt egalitaarsest ühiskonnast 13. sajandi alguses. Viimastel
annaabi.ee 
