keemiliselt ränidioksiid. Vaba kvartsi esineb maakoores umbes 12%. Peale selle kuulub ränioksiid paljue teiste mineraalide keemilisse koostisse. Kristalliseerub trigonaalselt. Kristallide tahkudel on näha ristiviirutus. Esineb ka peitkristalsete nõrgvormide, peeneteraliste agregaatide ja korrapäratu kujuga moodustisena. K 7, E 2,65. Värvus on mitmekesine, kusjuures levinumad on värvusetud, piimvalged, roosad ja sinakashallid erikujud. Läbipaistvatele värvilistele kristalsetele erikujudele on antud iseseisvad nimetused: mäekristall – värvusetu vesiselge, ametüst – violetne, suitsukvarts – hallikas või pruunikas, tsitriin – kollane, moorion – must. Peitkristalseid erikujusid nim. kaltsedoniks, kusjuures nende värvus on veelgi muutlikum: serdoolik – punane, plasma – roheline, karneol – lihapruun jne. Kihilise ehitusega kaltsedone nim. ahhaadiks. Kvarts on tavaliseks mineraaliks happelistes tardkivimites. Eksogeenselt
spetsiifiliste tunnustega uued kivimid. Mõned lähtekivimid ja moondekivimid: basalt-eklogiidi, lubjakivi-marmor, kvartsliiv- kvartsiidiks. Madala astme kivimitele (kildad) on tüüpiline, et põhimassi mineraalide terasuurus on alla 0.1 mm s.o. nad on peitkristalsed. Lehelise kristallikujuga mineraalide esinemise korral on need tüüpiliselt paralleeltasapinnalise orientatsiooniga, mis loob kivimeis kildalise tekstuuri. Keskmise moondeastme kivimeile (kristalsetele kiltadele) on iseloomulik palja silmaga nähtavad põhimassi mineraalid: vilgud, amfiboolid, päevakivid, kvarts. Need mineraalid moodustavad ka porfüroblaste, nagu seda teevad veel granaat ja stauroliit. Muskoviidi või tema väga peeneliblelise erimi, seritsiidi esinemine annab kivimile hõbedase läike, kloriidid, talk, epidoot ja serpentiin värvivad kivimi aga roheliseks. Kunagised lõhed on täitunud aga valkja kvartsi, kaltsiidi, albiidi, tseoliitidega
kuna väli magnetpulga sees on vastassuunaline elektrilise dipooli seesmise väljaga, orienteeruvad "seesmised dipoolid" piki magnetvälja suunda. See tähendab välja tugevnemist -- väli koondub magnetpulga sisse. 72 Ferromagnetism, kuigi rakenduslikult tähtis nähtus, on seletatav vaid empiirilisel tasemel. Et ta on omane vaid kristalsetele ainetele suhteliselt madalal temperatuuril, oletatakse eelnevalt magneetunud kristallikeste, nn. doomenite, olemasolu. Välises väljas magneetuvad doomenid ümber, kutsudes esile tugeva indutseeritud välja. See väli on püsiv, st. ei kao välise välja puudumisel. Temperatuuri tõustes teatud kriitilise väärtuseni (nn. Curie' punkt) aine ferromagneetilised omadused kaovad -- aine hakkab käituma kui paramagneetik. Rauaga juhtub see temperatuuril 768° C, niklil juba 365° C juures.
annaabi.ee 
