Sirvisin läbi erinevate ajakirjade artikleid. Raske oli leida sobivat, sest kui leidsin huvitava teema, oli artikkel ebasobiva pikkusega või ei tundunud olevat teaduslik. Käesolev artikkel vastab minu arvates igati nõuetele ning arvan, et naiste poolt sooritatud kuritegevus on oluline teema ja pigem jäetud suurema tähelepanuta. Lisaks huvitas mind see teema, sest gümnaasiumis õppides oli mul pikka aega soov minna edasi õppima kriminoloogiat. Artikli teemaks on kuritegevus erinevate sugude poolt, eriti pööratakse tähelepanu naiste poolt sooritatud seadusrikkumistele ning kuidas on nende arv aastatega muutunud. Alustades eelmisest soo ja kuritegevuse ülevaatest, mis ilmus iga-aastases sotsioloogia ülevaates (1996), uurib autor arenguid selle teema traditsioonilisemates käsitlustes (soo suhtarvu probleem ja probleemi teoreetiline üldistus), elutee uurimus ja feministlik uurimus (soolised teekonnad,
üle on arutlenud ( Platon, Sokrates, Aristoteles), saab kriminoloogia, kui teaduse arengust rääkida siiski alates keskaja lõpust. Siis algas nö. uus ajastu. Toimus tormiline teaduse areng, mille murdepunktiks võib lugeda Mikolaj Koperniku (1473-1543) avastust heliotsentrilise maailma loomisest ( Raska 2002). Seni religioonidele toetuva inimese maailmapilt avardus, inimene hakkas tunnetama võimu asjade ja protsesside üle, nägema iseenese võimu ja tähtsust. Kriminoloogiat võiks defineerida kui teadust, mis uurib kuritegevust või siis õpetust kuritegevusest. Samas on mitmed autorid seisukohal, et päris täpne selline definitsioon siiski poleks, sest mis on kuritegevus iseenesest? Kuritegevus iseenesest on ju kokkuleppe küsimus. Eksisteerib ju siiani aafrika suguharusid, kelle menüüsse võib vabalt kuuluda ka inimliha, mis sest, et ülejäänud maailm seda absoluutseks tabuks ja kuriteoks peab. Samuti tuleb
mitte aga täielikult likvideerida. On koguni teooria (Emile Durkheim), mille kohaselt kuritegevus on mitte ainult paratamatu, vaid ka normaalne ja vajalik. Kuritegevuse põhjuste käsitlus sõltub aga sellest, kas lähtuda kriminoloogia sotsiaalsest või antropoloogilisest suunast. Sotsiaalne suund seostab kuritegevuse ühiskonnaga (kuritegevus on ühiskonna üks seisundeid, teatud juhtudel väljendab see ühiskonna patoloogiat; kriminoloogiat peetakse ka kriitiliseks ühiskonnateaduseks). Siin on mitmed suured ja enamlevinud teooriad, nagu näiteks kultuurikonflikti- (seletab kuritegevust erinevate kultuuride vastandumisega) või anoomiateooria ( tähendab normide või seaduste puudumist või puudulikkust). Antropoloogiline suund näeb kuritegevuse põhjusi inimesest. Seega tema uurimisobjekt mitte kuritegevus kui sotsiaalne nähtus, vaid üksiksüütegu. 3. Preventiivne/profülaktiline ärahoidev, tõkestav
Samal ajal ei ole selle protsessi käigus loobutud veel üldtunnustatud eesmärgist. Konflikt laheneb mõlemast elemendist loobumisega. Põgenemine on seega läbi, konflikt lahendatud, indiviid kohanenud ühiskonna nõudmistega. 5) Mäss (majanduslik) üleminekureaktsioon, mis püüab kehtestada uued eesmärgid ja sotsiaalne kord, st alternatiiv on suunatud olemasoleva struktuuri muutmisele, mitte kohanemisele olemasoleva struktuuriga. Kriminoloogiat huvitab ebaseaduslik kohanemine, mis on seotud üldiselt keelatud, kuid efektiivsete vahendite kasutamisega kultuuri poolt määratud eesmärkide saavutamiseks. J. D. Lohmanni näide: ta tõestas, et eriline pahelisuse piirkond (mängupõrgute ja lõbumajade rajoon) ühes Chicago eeslinnas kujutab endast normaalset reaktsiooni situatsioonile, milles on omandatud kultuuri poolt määratletud rõhk rahalise edu saavutamisele, kuid on väga
annaabi.ee 
