Мировыми Судьями“) ja 9. juulil 1889 vallakohtu nuhtlusseadustik („Временные правила о наказаниях, налагаемых волостными судьями“).*19 Käesolevas artiklis on tähelepanu koondatud just usuvastastele süütegudele, mida rahukohtu nuhtlusseadustik ja vallakohtu nuhtlusseadustik ei reguleerinud. Olgu need siin nimetatud vaid selleks, et anda lugejale ülevaade kriminaalseadustike rohkusest. Rahukohtu nuhtlus- seadustik oli allikas, mis sätestas karistused vähem tähtsate süütegude ja üleastumiste eest*20, mille eest ettenähtud karistused ei ületanud ühte aastat ja kuut kuud vangistust*21 ning mis kuulusid rahukohtute pädevusse.*22 Vallakohtute nuhtlusseadustiku puhul oli algusest peale tegemist ajutise aktiga. Seadustik sätestas, et see pidi kehtima kuni vallakohtute määratavaid karistusi reguleeriva üldriikliku seaduse vastu- võtmiseni
Kuigi protsessi osaliseks oli ka süüdistaja toimus kohtulik uurimine just kohtuniku eestvedamisel. Seega ei olnud ka selget protsessi osaliste ülesannete vahetegu süüdistamise ja süüdi mõistmise vahel. 1.6 Argumentatsioon, selle laad Nagu ka eespool mainitud oli CCC üks esimesi kriminaalseadustikke, mis oli niivõrd ülevaatlikult ja põhjalikult koostatud, et mõjutas ajalooliselt paljude Euroopa riikide kriminaalseadustike ülesehitust. Kriminaalseadustik on oma olemuselt ja sisult kehtivate moraalinormide kirjalik kajastus. Loomulikult toimus see kajastamine seaduse koostaja käe (loe: tahte) läbi, kellel ühiskonna koorekihina, oli moraalist ja käitumisnormidest oma seisusele vastav arusaam. Seega tehti eelnevatest seadustest leidunud normidest teadlik valik. Kindlustamaks oma seisuse arusaamu ning ühiskondliku hierarhia toimimist iseloomustab CCC õigusnorme madal abstraktsioonitase
10 Code penal. Paris, Treuttel & Würz, 1810 8 Code Penal eeltoodud säte Eestis kehtiva Karistusseadustiku kohaselt on pistise võtmine (§ 293), sest tegu, mille eest karistati, oli ametniku teenistuskohustuste seaduspärane täitmine. Lisaks oli juba tollajal karistatav lubaduste vastuvõtmine antud kontekstis, mida ei ole siiani paljudes Euroopa riikide kriminaalseadustike eriosades eraldi välja toodud. Samas puudus ka seaduse üldosas võimalus vastupidise tegevuse karistamiseks, seetõttu ei olnud pistise lubaja / andja seaduse kohaselt kurjategija. Tuleb tõdeda, et alates Moosese raamatu ilmumisest ei olnud muutunud ka selleks ajaks printsiip, mille kohaselt karistati vaid altkäemaksu / pistise võtjat. 1.2.6. Altkäemaks Saksa Riigi Kriminaalkoodeksis
annaabi.ee 
