See kriiksatus, mis ta teele saatis, sobis kui rusikas silmaauku. «Istus lauas, proovis, proovis ja järsku tuli selline falsetiga, kriiskav hääl. Tädike kõrvallauas oli seepeale oma teetassi maha kukutanud ja Moskva saia kurku tõmmanud, aga isa oli rõõmus, kargas püsti ja rääkis selle häälega tänaval terve tee kuni teatrini välja et jumala eest meelest ei läheks,» vahendab poeg Margus Ervin Abelilt endalt kuuldud juttu.10 Tükk osutub menukakas ja Abel saab kriitikalt maksimumpunktid. Sellega algabki tema teekond Kiirena. Edaspidi täiendab ta enda tegelast veelgi ja lõpuks ei pääse ta Kiire rollist enam üle ega ümber. Isegi ta teised rollid võtsid vaikselt Kiire kuju. Lõpuks ütles Abel kolleegidele, et kui nad märkavad temas Kiirt, siis öelgu nad kohe ja ta üritab seda parandada. Lõpuks ei tehtud enam vahet, kus on Ervin ja kus Kiir. 8 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 16
lubaduste tõttu suurenenud kulude katteallikana pidasid tulevased valitsusliitlased üksmeelselt mugavaks viisiks määrdunud klaasist juua. Tänaseks ilmnenud koalitsioonisisestest eriarvamustest riigile olulises küsimuses saavad halvemal juhul jutupunktid järgmistes valimisdebattides, aga probleem ise süveneb. Eesti valitsus on üsna edukalt hakkama saanud ID- kaardi turvariskide kriisi kommunikatsiooniga. Aktsiisipoliitikaga ja alkoholi piirikaubandusega seotud kriitikalt pole aga näiteks peaminister kuigi palju kommenteerinud. Asjatundjate murelikke märkusi on peetud alkoholitootjate lobitööks või lihtsalt kiusuks, ent raha põleb omasoodu. Riigikassa eest vastutava ministri kahtlus senise poliitika jätkusuutlikkuses on uus tase. Jevgeni Ossinovski nimetab seda Tõniste emotsiooniks. Kuhu edasi? Hädavajalikud paar ülemist astet probleemi käsitlemiseks kõrgeimal tasandil on veel läbimata. Liiga tormakate mõtetega saagi
Tema lavastuste atmosfääri on päris loometee algusest peale kuulunud teatav eemalolek niinimetatud argisest ja olmelisest. Tema lavastajaloomingut on mõjutanud väga tugevalt asjaolu, et ta ise oli väga orgaaniline näitleja. Kalju Komissarovi lavastused kuulusid uuenduslikku liini. Tema lavale toodud ,,Protsess" väljendas jõulist sotsiaalsust ja paiguti vägagi teravat väljenduslaadi. See etendus kutsus esile isegi sokeeritud reaktsiooni nii publikult kui ka kriitikalt. Tema teatrikeel oli varasemast kahtlemata teatraalsem. Komissarov oli veendunud marksist. Ta pooldas kommunistlikke ideaale ja vaateid, oli ta kriitiline nõukogude printsiipide osas. Nõukogude suhtes olid tal kriitilised lavastused. Ta kasutas popkultuuri elemente. Komissarovi teater oli poliitiline, valitses rämedus ja lürism. Kohati võisid esineda publikut traumeerivad ja shokeerivad stseenid. 14. Juhan Viidingu, Lembit Petersoni, Priit Pedajase teater 1970.-1980. aastail:
annaabi.ee 
