Tulemus sõltub sellest, kui adekvaatselt olid hinnatud eelpoolnimetatud aspektid ja kui kvaliteetselt tegid oma tööd antud valdkonna spetsialistid. Kriis nõuab individuaalset lähenemist, tähelepanu konkreetse situatsiooni erisustele. Mitte keegi ei saa anda täpset garantiid, mis vahendid soodustavad organisatsiooni edukat väljaminekut kriisist, kuid siin jääb väga olulisemaks massimeedia spetsialisti töö. Üheks kõige olulisemaks tingimuseks, et kriisisituatsiooniga hakkama saama on planeerimine. Suurim kahju kriisi valmisoleku planeerimisel on arvamus, et just kõige raskemat nendega ei saa juhtuda. Just niimoodi juhtus 1986 aastal NASA-ga, mis sattus raskesse olukorda ameerika kosmoselennuki hukkumise tõttu. Tekkinud situatsioonis hiiglasuur ja jõuline kosmose uurimise agentuur sai abituks. Kõige eredamaks näiteks, mis puudutab ebakorrektset planeerimist ja kommunikatsiooni võib välja tuua Tsernoboli tuumakatastroofi
vaatamata sellele, millised on tagajärjed. Ülimina ehk Superego võib nimetada Id vastandiks, inimene peab käituma väärikalt ja üldiseid moraalireegleid silmas pidades. Üliminas on ka tähtsal kohal see, kuidas inimene ideaalis peaks käituma. Mina ehk Ego on jällegi inimese ratsionaalne osa. Inimese käitumine peab olema reeglite ja väärtushinnangutega kooskõlas. Mina on inimese poolt teadvustatud osa. Et inimene tuleks paremini toime pinge, ärevuse ja kriisisituatsiooniga siis on olemas kaitsemehhanismid. Kaitsemehhanism on see, kuidas inimene hakkab käituma, kui ta on sattunud väga ebameeldivasse olukorda. Kaitsemehhanisme on mitmeid, kuid levinumad on (McLeod, 2018): ● Eitamine- inimese reaktsioon olukorra lahendamisele, mis tundub keeruline. Reageeritakse keeldumisega või eitamisega; ● Represseerimine- allasurutud mõtted, mis varjatud olekus tekitavad ärevust;
Genogrammi koostamise programm- GenoPro !!!!! Ettevalmistus 25. Nov seminariks Arro 2001, leinav laps Tänapäeva lapsed teavad surmast ja sellega seonduvatest tradistsioonidest/kommetest vähem, sest nad ei ole pidanud pealt nägema nii paljusid surmasid, kui vanasti lapsed nägid (inimesed surid nooremana, ka lapsed surid päris tihti), sest meditsiin ja hügieen on arenenud kõrgema tasemeni. Nüüdisajal pakutakse leinajateleka rohkem teenuseid, mis võimaldavad kriisisituatsiooniga paremini toime tulla. Põhjused, miks vanemad ei märka laste leinasümptome: 1. Vanemate endi seisund- kui nad ka leinavad 2. Oskamatus ära tunda lapse leinareaktsioone- ei puugi nt kohe üldse reageerida 3. Lapse alahindamine- last peetakse liiga nooreks, et toimunust aru saada 4. Vanemal puudub vahetu seotus surnuga- nt kui lapse klassi- või mängukaaslane sureb siis märgatakse harva, et laps leinab Vanemad näevad laste reaktsioonis käitumise muutust, lapsed ise aga subjektiivseid
annaabi.ee 
