traaklast ümber piiranud. Nende kolme traaklase hulgas oli Spartacus. Spartacus oli umbes kolmekümne aastane mehine mees, kes sattunud vangi, arvati ta tema jõu ja vapruse tõttu leegioni, kus ta paistis silma igal pool. Ta määrati dekaaniks. Spartacus sai oma isamaa eest võideldes haavata ning võeti roomlaste poolt uuesti vangi, seejärel mõisteti ta teenima gladioaatorina. Tänu seninähtamatule osavusele oli Spartacus selles pikas, üle tunni kestnud võitluses saanud vaid kolm kriimustust ning seisis üksi nelja tugeva vastase vastu. Peale selle, et Spartacus võitis selle võitluse, päästis ta veel ära oma sõbra, Crixuse, surmasuust. ''Vabadust, vabadust!'' kordasid tuhanded hääled ning Sulla nõusolekul sai Spartacus vabaks. · Spartacus (lk 26) Atleetlik figuur, imetlusväärne lihaste jõud, kõigi kahevormide harukordne harmoonia, võitmatu ja kõikumatu vaprus need omadused tõstsid teda esile harilike inimeste hulgast
hommikul, kui me minema hakkasime. "Esimene on taim, mis me leidma peame! Selle leiame sealt!" ütles Andres kaardile osutades. Me olime leidnud juba paar kivimit, mõned taimed ja kahte sorti allikavett. Veel oli vaja otsida üles üks nõid, kelle käest tuli saada kolm kanget nõiarohtu. Sellega kaasnes ka väike seiklus või õnnetus. Me Andresega vaatasime, et ongi jäänud ainult veel üks koht, kuhu minna, ühtegi õnnetust pole juhtunud ja rännak on läinud lihtsalt. Ainult paar kriimustust ja taimede kõrvetust. Osad taimed kõrvetasid väga valusasti. Sellest ei tulnud lihtsalt välja teha. Me hakkasime kaardi järgi liikuma. Tee peal tuli ette kaljusid ja suuri kive. Paar tillukest ojakest tuli ka ette. Ette tuli üks suur kalju. Andres alustas selle kalju ületamist. Ta oli jõudnud umbes viis meetrit kalju äärt pidi edasi, kui ma hakksin ronima. Edasi jõudsime kiiresti ja vaevata. Olime juba lõpu lähedal, kui minu kõrval oli kindel maa, aga natuke eemal oli auk
mulle nii julma minevikku, et ma ei suudaks teiega arukalt vestelda. Kas te ei tulnud mitte ainult nõu küsima, kas te mitte ei öelnud, et olete kahevahel, mida teha ...? Kuid oodake ... ulatage mulle veel kord see safiir. Sellel, millest mina rääkisin, peab olema üks tahk kergelt kriimustatud.» D'Artagnan võttis uuesti sõrmuse sõrmest ja andis selle Athosele. Athos võpatas. «Vaadake,» ütles ta, «näete, kas see ei ole kummaline!» Ja ta näitas d'Artagnanile kriimustust, mida ta mäletas seal olevat. «Kuid kellelt te saite selle safiiri, Athos?» «Oma emalt, kes selle sai omakorda oma emalt. Nagu ma teile juba ütlesin, on see vana perekonnaehe... mis ei pidanud kunagi perekonnast välja minema.» «Ja te... müüsite ta?» küsis d'Artagnan kõheldes. «Ei,» jätkas Athos kummalise naeratusega, «ma andsin ta ära ühel armuööl, nii nagu teie selle omandasite.» D'Artagnan vajus omakorda mõtteisse, talle tundus, et ta näeb mileedi hinge
annaabi.ee 
