a ja Liivimaal 1819. a uued talurahvaseadused Lõuna-Eestis puhkesid mõisavastased vastuhakud, nt Pühajärve sõda (1841) Haridusolud. Rahvakoole oli 19. saj algul vähe ja kooliõpetus oli madalal järjel. Alles pärast 1816. – 1819. a talurahvaseaduste maksmapanekut hakati laiendama vallakoolide võrku ja asutama kihelkonnakoole. Pisut paremas olukorras olid linnad, kus asutati kreiskoole ja gümnaasiume. Suurt osa hariduse levitamisel etendas Tartus 1828. a asutatud Õpetajate seminar. Tartus töötas ka ülikool, kus omandasid kõrghariduse eesti rahvusliku kirjanduse rajajad FR. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald. Kujunevad eesti kirjakeele põhijooned. Aluseks võetakse elav rahvakeel, uuendatakse eesti keele ortograafiat, ja rajatakse uus kirjaviis; lausestus muudetakse rahvapärasemaks, täiendatakse sõnavara.
Loodeti vabaneda töökohustusest ja saada maad. Kui veenduti et maad ei saa, taheti uuesti usku vahetada, kuid ei saadud. Eesri ja Läti kultuuripilti ilmestas baltisaksa kõrgkultuur, mille kõrval oli olemas talupoja kultuur. Kuid see talupoja kultuur hakkas järjest rohkem muutuma euroopalikumaks kirjakultuuriks. Üheks tähtsamaks vaimuelu keskuseks Baltimaal kujunes 1802.a. taasavatud Tartu Ülikool. Sajandi algul hakati linnadesse asutama kreiskoole ja gümnaasiumeid. Haridustee algas vallakoolist(kohustuslik;eesti keeles)-> kihelkonnakool(eesti keel)-> kreiskool(saksa,hiljem vene keel)-> sümnaasium(saksa,hiljem vene keel)-> ülikool(saksa,hiljem vene kkeel) 19.sajandi esimesel poolel hakati välja andma eest keelset kirjandust. 1806 ilmus esimene eesti ajaleht ,,Tarto maa rahwa nädali leht". Pilet nr. 13 ; (1) Esimene maailmasõda viis Venemaa kriisi(masu, rahulolematus tsaari võimuga)
eestlasi. Samuti moodustasid teatava osa vene üliõpilased ja õppejõud. 1803. aastal sai Tartust õpperingkonna keskus ja ülevenemaalise koolireformi raames hakati Eestiski juurutama nn. ühtluskooli, mille idee oli välja pakkunud kaasaegse pedagoogika rajaja Jan Amos Komensk. Ühtluskoolis välditakse seisuslikke õppeasutusi, iga kooliastme edukal lõpetamisel saab lõpetaja jätkata õpinguid kõrgema astme koolis. Linnadesse asutati gümnaasiume, maakonna- ehk kreiskoole ja elementaarkoole. Sellega ühtlustati haridussüsteem algharidusest kõrghariduseni (Vahtre, 2000). 15 Kindlamale alusele seati talurahvakoolide korraldus alles pärast pärisorjuse kaotamist 1816. (resp. 1819.) aastal. Koolide asutamise ja ülalpidamise kohustused jäid siitpeale valdade kanda. Hariduse andmist väärtustati koolmeistrite sotsiaalse staatuse tõstmisega, vabastades nad pearahamaksust, nekrutikohustusest ja ihunuhtlusest (Laur, 2003). 16
a. revolutsioonisündmusi reorganiseeriti või asutati juurde ühtekokku 24 keskkooli. Keskkoolide võrgu laienemisega avardusid eestlastest linna- ja maanoorte õppimisvõimalused. Alamad linnakoolid Elementaarkool oli selleaegses haridussüsteemis ette nähtud kehalisest tööst elatuvatele rahvahulkadele, kreiskool kaubanduse ja tehnikaga tegelevatele linnakodanikele. Esimene pidi saama usulise kasvatuse ja kirjaoskuse, teise sihiks oli teadmiste andmine ,,seisuse ja kutseala kohaselt". Kreiskoole tuli avada igas maakonna- ja kubermangulinnas. 1885 a. avati lisaks üldhariduslikele koolidele veel tööliste õhtukoole. Erialaste teadmiste omandamiseks kutsuti ellu Raudtee Tehnikakool (1880. a.). Eraldi rühma moodustasid vabrikukoolid, neid peeti ülal vabrikute kulul ja seal käisid tööliste lapsed. Haridus oli saanud vahendiks, mille kaudu eesti talupoeglik rahvas otsis väljapääsu raskest majanduslikust olukorrast ja vabanemist mõisnike mõju alt, hariduses nähti
annaabi.ee 
