Kristlaskonna Ida ja Lääne poolseim osa esinesid juba Vara-Kiriku ajal. Lääne ja Ida kirikut eraldavad tegurid olid keelelised ja kultuurilised erinevused: * Ida poolse kristlaskonna kultuuriliseks aluseks oli kreekakeelsele haridusele põhinev hellenism. *Idas kujunes rahvuskeelne kristlik kirjandus jumalateenistusel kasutati nii kreeka keelest tekkinud kiriku slaavi keelt. *Läänes juurdus Ladina-Keel kiriku ainsa ametliku keelena. Halduslikult allusid Läänekirikud kindlalt Rooma paavstile. Idas oli autoriteedilt kõrgeim Konstantinoopoli patriarh, kuid Aleksandrio, Antiookia ja Jeruusalemma vana patriarhaadid olid administratiivselt iseseisvad. Õpetuses ja kristlikus praktikas olid sajandite
Piibli ilmumise juures oluline ülestähendus. • Eestikeelse piibli ilmumine rahvale Põhja- ja Lõuna-Eestis: Uue Testamendi aluseks on 1715. aastal ilmunud põhjaeestikeelne tõlge, millel oli omakorda pikk ajalugu. 1720-ndate aastate teisel poolel redigeeriti seda tõlget Thor Helle juhtimisel, lähendades seni suhteliselt palju Martin Lutheri saksakeelsele versioonile toetuvat teksti kreekakeelsele originaalile ning parandades selle eesti keelt. Täispiibli ilmumiseks seda teist, 1729. aastal ilmunud versiooni, enam ei muudetud. Vana Testamendi kanoonilised raamatud tõlgiti tõenäoselt uue algatusena otse heebrea originaalist (ehkki Psalmide raamat sisaldab ilmselt ka vanematele tõlkeversioonidele tuginevaid töötlusi). Küll aga pole kahtlust, et toimetamisel oli Thor Helle osa määrav, sest paljud olulised parandused on tehtud kindlasti tema käega.
Antud loengus eelistatud interpretatsiooni kohaselt tuleks aga sedagi Protagorase seisukohta mõista 5. sajandi kreeka elu mõistelise üldistusena, mis pretendeeris sellele, et sõnastada antud elukorraldust määrav printsiip. Niisugune interpretatsioon toetub siiski pigem taustateadmisele sofistide kui sotsiaalse nähtuse kohta, kui antud teesile endale. Kuna kontekst puudub, on siit väga raske välja lugeda, kuidas Protagoras oma väidet mõistab. Valikuvõimalus “et/kuidas” osutab kreekakeelsele sõnale os, mis võib tähendada mõlemat. Tavaliselt annab kontekst viite sellele, kuidas konkreetsel juhtumil seda sõna mõista tuleks. Antud juhul paraku kontekst puudub, mistõttu tuleb kaaluda mõlemaid võimalusi. Valides vaid ühe, saab kaks üsna erinevat lauset – olevate, et nad üldse on või kuidas nad on. Viimasel juhul võib muidugi kummaline tunduda väljend “olematute, kuidas nad ei ole” – kas omab mõtet kõnelda sellest,
annaabi.ee 
