kergesti hallitama ja mädanema, kuid tema merevee kindlus on väike seetõttu ei valmistata temast mereveega kokkupuutuvaid esemeid. Sisal on kergesti värvitav. Kiudu kasutatakse mööblitööstuses, valmistatakse pakkeriiet, sidumisnööri, paberit. Tupp-villpea Tupp-villpea on turbasammalde kõrval oluline turbamoodustaja. Tema lehtedest, mis maapinnal keerduvad ümber varre ja turba pinnases muutuvad pruuniks kiudaineks, on võimalik kraasimise, ketramise ja vanutamise teel saada tekstiilmaterjale. Saadud kiudusid nimetatakse ka turbavillaks. Tekstiilitoormena on tupp-villpea meile uudis, kuid Kesk-Euroopas tunti seda juba 19. saj. Iirimaa turbamuuseumis säilitatakse puuvillast ja turbavillast tehtud kangast, mis on olnud kingituseks kuninganna Viktoriale 1835 aastal. 1870 – 1920 aastatel arendati väikestes KeskEuroopa ettevõtetes turbavilla tootmist, kuid sellest ajast pärineb patent ainult turbavilla eraldamise tehnika kohta
Soovitav on pesta villa vees, mille CaCO3 sisaldus ei ületa 70 mg/l. Kodustes tingimustes sobib villa pesemiseks väga hästi vihmavesi või siis vihmaveega segatud kaevuvesi. Villa kuivatamine võtab suvel aega 1-2 päeva, eeldusel, et vihma ei saja. Pärast villa pesemist algab villa töötlemine huntimisega. Villahundiks kutsutakse on masinat, mille abil pestud vill ,,lahti nopitakse". Lisaks eraldub huntimise käigus villast ka märkimisväärne kogus prahti (taimejäänuseid). Kraasimise eesmärgiks on villakiude veelgi rohkem üksteisest eraldada ning kiudusid orienteerida. Kraasimise tulemusena saadakse ühtlane villaloor, mida võib kasutada tekkide-patjade-madratsite täitmiseks või viltimiseks. Kraasitud villaloor jagatakse (või lõigatakse) heideks, millest ketrusmasinal valmib ühekordne lõng. Korrutamismasina abil saab ühekordseid lõngu kokku keerutades valmistada mitmekordseid lõngasid. Pestud villa on võimalik lõnga teha käsitsi või villavabrikus. Käsitsi
pärit Vivaldidest – kuulsatest vendadest, kes olid juba 1291.aastal üritanud ümber Aafrika tipu purjetada. 4 Poiss juubeldas koos rahvaga, kui mõni raskes lastis galeass pärast pikka ja ohtlikku teekonda sadamasse saabus, ning kuulas kaastundlikult kail ootavate omaste ahastushüüdeid ja palveid, kui nendeni jõudsid kurvad teated. Seega ühelt poolt ümbritses Kolumbust sadama kirev ja põnev maailm, teisalt vilets villa kraasimise ja ketramise töökoda. Tasapisi sai kangrusellist meresõitja Kolumbus. Oma meresõite alustas ta kergemate retkedega rannajoonele küllalt lähedal, samas piisavalt eemal, et mitte kaljusid riivata. Need sõidud tegi ta väikeste ladina purjedega taglastatud paatidega, millesse oli laaditud juustu, veini, villa ja isa värkstoas valmistatud riiet. Neljateistkümneaastane nooruk sai niimoodi kodust sõltumatuks ja teenis peatselt omale ise leiba
Eriti kaua pidas Venemaal vanadest tavadest ja kommetest kinni talupojaperekond. Külakeskkonnas mäletati vanu ütlemisi ja jutte, haledaid nutulaule, ringmänge, sajatamisi ja õnnistamisi. Vanemad valisid oma pojale pruudi. Noorte endi arvamust eriti ei arvestatud. Lapsi sündis nii palju, kui Jumal saatis. Keskmine eluiga oli lühike ja laste suremus sage. 3-4 aastased lapsed õpetati palvetama. Viieaastased lapsed hakkasid juba tööle: hoidsid loomi, aitasid villa kraasimise ja kerimise juures, olid hanekarjas, viisid vanematele toitu põllule järele. Kaheksa-aastased istusid juba hobuse selga, kümneselt äestasid põldu, olid abiks heinateol ja viljalõikusel. Kaheteistaastane oli juba arvestatav abijõud talupoja maja-pidamises, viieteistaastane töötas aga täiskasvanuga võrdselt. Tüdrukud õppisid maast- madalast väiksemate õdede-vendade eest hoolitsema. Kogu pedagoogika oli allutatud kirikule ja õigeusule. Õpetus seisnes kirikuraamatute
Külakeskkonnas mäletati vanu ütlemisi ja jutte, haledaid nutulaule, ringmänge, sajatamisi ja õnnistamisi. Vanemad valisid oma pojale pruudi. Noorte endi arvamust eriti ei arvestatud. Lapsi sündis nii palju, kui Jumal saatis. Keskmine eluiga oli lühike ja laste suremus sage. 3-4 aastased lapsed õpetati palvetama. Viieaastased lapsed hakkasid juba tööle: hoidsid loomi, aitasid villa kraasimise ja kerimise juures, olid hanekarjas, viisid vanematele toitu põllule järele. Kaheksa-aastased istusid juba hobuse selga, kümneselt äestasid põldu, olid abiks heinateol ja viljalõikusel. Kaheteistaastane oli juba arvestatav abijõud talupoja maja-pidamises, viieteistaastane töötas aga täiskasvanuga võrdselt. Tüdrukud õppisid maast- madalast väiksemate õdede-vendade eest hoolitsema. Kogu pedagoogika oli allutatud kirikule ja õigeusule. Õpetus seisnes kirikuraamatute
annaabi.ee 
