rahvalaulud kaotanud oma otstarbe. Vaid Okinawal on see veel ikka osa igapäevaelust. Suur hulk rahvalaule, mida praegu lauldakse, tekkis Edo ajastul ja hiljem. On kahte liiki rahvalaule: vaba rütmiga ja mõõdetud rütmiga. Esimest tüüpi laulis tavaliselt üks laulja ja seda lauldi algselt koormahobusel sõites. Teist tüüpi, mõõdetud rütmiga laule saadetakse tihti trummide ja Shamiseniga. Rahvalulud on peamiselt populaarsed vanema generatsiooni seas. Jaapani traditsioonilised pillid: Kotu (Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil), Shakuhachi (flööt), Shamisen (kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel). Jaapanis peeti väga lugu ka kabuki-teatrist. Algupäraselt oli kabuki naiste poolt esitatud vaatemäng, kuid hiljem keelati naistel seda esitada, sest oli tekkinud prostitutsiooni probleem. Hiljem olid kõik kabuki-näitlejad mehed, ka naiste osa mängisid maskeerunud mehed, keda peeti vaieldamatuteks staarideks.
,,Liges teid ära liguni, märjäs teid ära mädani." Paistu. H II 68, 370/2 (24). 1902. See motiiv oli selgelt leitav antoloogiast. Kuuludes siis teema laulud loodusest ja loomadest alakategooriasse vihm, vesi, udu. Tüübi number on 158 A1 Vihm üle ole ei kotu, kun ma kuiva, vaeselapsest. Tsiteerin read, millele tare aset, kun tahene. tugineb minu otsus: ,,Mul pole kodo, kun ma kuiva, mul pole tare, kun tahene." Tarvastu. H II 55, 306/7 (39). 1896. Ka siin on tegemist ,,Vihmaloitsuga", tsiteerin miks: ,,Ei ale esä tare tennü
-mitmekihiline kujundlikkus -kujutuslik ja sümboolne maailm Kunstmuinasjutt ja fantaasia *Lehte Hainsalu „Pikkurilli“ (1994) *Jaan Rannap „Röövel Rinaldo“ (1995) - Kujutatakse inimese ja roti vastasseisu. Rott on intelligentne ja püüab konfliktidele leida rahumeelseid lahendusi. *Tiia Toomet „Kaltsutitt ja puuhobune“ *Kaja Prügi „Me elame Tuulemäel“ *Leelo Tungal „Kollitame! Kummitame!“ *Juhani Püttsepp „Musta habemega kapten“ *Artur Jurin „Kõiges on süüdi Kotu“ *Aino Pervik „Maailm Sulelise ja Karvasega“(2000) – Originaalne teos, puudutab eksistentsiaalseid ja filosoofilisi probleeme. Pealkiri seostub A.Dahlbergi värsslooga „Mutionu pidu“ (algvariant 1926). Suleline mängib peenemat, Karvane lihtsakoelisemat rahvast. Suleline on arukas, Kasvane esindab järlemõtlematut ja kergesti manipuleeritavat tüüpi. Põhitegelaste nelikus on Puhuja ja Õudik (algkujud Viisk, põis ja õlekõrs). Puhuja on
annaabi.ee 
