maastikel • Nad lendavad maapinna lähedal ja tihedalt üle küngaste ning proovivad oma saaki üllatada • Nad tapavad oma saaki kasutades tugevaid küüniseid • Suured saakloomad võivad olla ka näiteks kaljukits • Harva ta jahib ka vabas õhuruumis • Nad ei saa saakloomi kanda mis on nende enda kehakaalust raskemad – sel juhul teevad saagi tükkideks või nad tulevad mitu päeva järjest tagasi Eluiga • Vabalt elavatel kotkastel on väga raske vanust määrata • Juba mitmekümnendaid aastaid uuritakse kotka eluiga rõngastega • Šveitsis leiti kotkas kes sai 26 aastaseks ja Rootsis üks 32a • Mitte vabalt elavatel kotkastel (nt loomapargis) on eluiga tunduvalt pikem ja võib ulatuda 40 aastaseks Tänan kuulamast ja vaatamast! Kasutatud allikad • https://de.wikipedia.org/wiki/Steinadler • http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/AQUCHR.htm • http://www.eestiloodus.ee/artikkel614_599.html
Hiireviu nokk ja küünised on mustad ning jalad ja vahanahk kollased. Noorlind on üldiselt samasugune nagu vanalind, kuid tema alapool on tavaliselt ilma põikmustrita ja rinnal ning kõhualusel võib olla tume pikitriibutus. Noorlinnu heledad suleääred on silmatorkavamad. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige tema laiade tiibade järgi ja valgelaiguliste ümarate tiibade järgi, mis on õhus liueldes lameda V kujuliselt tõstetud. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". TOITUMINE Hiireviud söövad paljusid erinevaid linde ja loomi, kuid põhiosa tema toidust moodustavad siiski hiirelaadsed närilised ja teised pisiimetajad: mutid, karihiired ja koguni jänesepojad. Hiireviu kasutab toiduks veel linnupoegi, roomajaid ja konni. Mõnikord, tavaliselt talvel, on hiireviu sunnitud sööma isegi raipeid
värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda. Hiireviu on looduskaitsealune liik.
2 Joonis 2 Venemaa lipp. Allikas: Wikipedia.(15.11.17) Venemaa vapil on kujutatud punasel taustal kuldset kahepäist kotkast, kes lehvitab tiibu. Kotka rinnal asub väike Moskva vapp, millel on kujutatud Püha Jüri, lohet tapmas. Kotkas hoiab vasaku jalaga skeptrit ja parema jalaga riigiõuna. Skeptri otsas on omakorda kahepäine kotkas, mis hoiab parema jalaga riigiõuna ning vasaku jalaga skeptrit ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Kotkastel on kolm Peeter I krooni, kujult ühesugused, kuid suuruselt erinevad: kummaski peas üks väiksem ja nende kohal üks suurem. Kroonid on omavahel lindiga ühendatud. Joonis 3 Venemaa vapp. Allikas: Wikipedia.(15.11.17) 1. Rahvastik 1.1 Riigi rahvaarv Venemaa rahvaarv on 144 544 993 miljonit, Venemaa on maailmas 9. kohal rahvaarvu poolest. Umbes sama palju inimest elab Mehhikos. 1.2 Loomulik iive 3 Venemaal on iive protsent -0,08%
saastest ja osaliselt ka tehispesade ehitamisele on Eesti kalakotkaste produktiivsus (s.o pesitsevate paaride keskmine poegade arv) maailma üks kõrgemaid. Levik ja arvukus Kalakotkas elab pea kõigil mandritel. Meil pesitseb ta eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis ning levib tasapisi lääne poole. 2005. aasta seisuga pesitseb Eestis 5055 paari kalakotkaid. Veel 1985. aastal teati meil pesitsevat ainult 5 paari, seega on veerand sajandiga kalakotka arvukus tõusnud 10 korda. Kuidas meie kotkastel läheb?(Uudised 2007) Merikotkad olid sel aastal Eestis edukad. Pehme talv soodustas energia kokkuhoidu ja kevadine jahedus suure linnu puhul mõju ei avaldanud iga pesitsema asunud paari kohta kasvas üles 1,12 poega (kokku pesitseb Eestis 160-180 paari). Merikotkaid rõngastatakse värviliste rõngastega alates 1984. aastast ja praegugi pesitseb meil 1985. aastal sündinud emalind, kes teadaolevalt vanim Eestis pesitsev kotkas!
vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda. Hiireviu on looduskaitsealune liik 4.2.2 Nurmkana Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune
annaabi.ee 
