pidevalt kasvava tööstusliku tootmise ja odava toorainete (kartul, suhkruroojäägid) tõttu. Traditsioniliselt peetakse Venamaad ajaloo suurimaks alkosõbralikuks maaks. Arvatakse isegi, et vürst Kiievi Vladimir valis 987 aastal õigeusu vaid sel põhjusel et islamiusk oleks keelustanud kogu maale alkohooli tarbimist. Kuid see habemega müüt, et joomine kuulub vene rahva traditsioonide hulka ei ole muud kui tühi jutt. Nimelt ajaloolane ja etnograf, prof. Kostomarov (1817-1885) lükkas selle arvamuse ümber. Ta tõestas, et Muinas Venemaal tegelikult joodi vähe; vaid üksikute pühade puhul keeti medovuhhat, meskit ja õlut, mille kangus ei ületanud 5-10 kraadi. Klaas lasti ringlema ja igaüks sai lonksu. Argipäevadel märjukest ei tarvitatud, joomist kui sellist peeti suurimaks patuks ja häbistati. Üle maailma tuntud vene viin tekkis ilmselt hoopis tatarlastevallutuse ajal. Ka siin maal
Igas riigis peab ikka oma riigi esindaja olema. See on siiski ainult minu arvamus. Mõne jaoks on see kindlasti hoopis hea, sest tänu teiste maa esindajatele oleme tuntumad kui muidu vist oleksime. 9 Pildid 10 11 1. Uisud 4000 aastat tagasi. 2. Diana Rennik ja Aleksei Saks. 3. Jackson Haines iluuisutamise isa. 4. Jelena Geblova üksikiluuisutaja. 5. Tatjana Navka ja Roman Kostomarov Torino 2006 jäätantsu võitjad. 6. Tatjana Totmjanina ja Maksim Marinin 2004. aasta Euroopa meistrid. 7. Tänapäeva uisud. 8. Grethe Grünberg ja Kristjan Rand. 12 Kasutatud kirjandus http://media.okidoker.com/data02/c/1/2/3/23061/114838/255997_2.jpg http://sport.etv.ee/failid/2919.jpg http://sport.etv.ee/failid/2800.jpg http://sport.etv.ee/failid/1186.jpg http://sport.etv.ee/failid/10387.jpg
3.2. Matmisrituaalid: 3.2.1. Ärasaatmine Tavaliselt toimusid matused päeval, seetõttu toimus ärasaatmine hommikul vara, kuna lõunaks oli vaja jõuda kirikusse. Koolja ärasaatmise päev kujunes kogu kombestiku tähtsaimaks ja rahvarohkeimaks päevaks. Peale sugulaste osales matustel kogu küla. Kagu-Eestis viidi puusärk toast välja laulude, kõnede, palvete ja õnnistamissõnade saatel (Paenurm 1995: 54), vene ärasaatmise lahutamatu osa oli nutunaiste itkemine (Kostomarov 1995: 208). Luterliku matusetalituse läbiviija oli veel 20. sajandi esimesel poolel kirikuõpetaja, kuid kodustel talitustele ta sageli ei osalenud. Igas külas jätkus jumalakartlikke inimesi, kes võtsid surnu juures üles laulu või lugesid palvet. Kodust talitust võisid läbi viia ka külakooliõpetajad (Paenurm 1995: 54). Vene külades kutsuti ärasaatmisele preester või diakon, kui sellist võimalust polnud, lugesid vajalikke palveid jumalakartlikud ilmikud ( 2000: 156).
annaabi.ee 
