• Tunnustused • Valgetähe V klassi teenetemärk 1940 • Eesti NSV teeneline kirjanik 1945 • Eesti NSV rahvakirjanik 1964 • Johannes Semperi nime on kandnud Tartu 8. Keskkool. Eluloost jätkates Riigipöörde järel okupatsiooni alguses oli Johannes Semper ENSV haridusminister, ENSV ülemnõukogu saadik aastatel 1940–1951, samuti hiljem. Sõja ajal viibis Nõukogude tagalas. 1950. aastal heideti ta välja Kirjanike Liidust ja NLKP-st süüdistatuna kosmopolitismis ja kodanlikus natsionalismis. Ta õigused taastati aastal 1955, pärast seda jätkas ta aktiivselt osalemist ühiskondlikus elus, olles mitmes ametis Kirjanike Liidus ja valitsusorganites. 1955 ilmus romaan ”Punased nelgid”, mis valgustab 1940. aasta sündmusi okupatsioonvõimude poolt kanoniseeritud ajalookäsitluse järgi. Sama võib nentida ta näidendite ”Aja käsk” (1946), ”Murrang” (1949) ja ”Inimesed risttuultes” (1960) kohta
Ta elas 5. sajandil enne Kristuse sündmust. Positiivse sisu omistasid kosmopolitismi mõistele stoikud, kes kujutasid kosmost kui suurt polist, mis põhineb mõistuslikkusel ning väitsid, et indiviidi moraalsed kohustused ei piirne vaid tema kohalike kuuluvustega. Antiikajal väljendas kosmopolitism rahulolematust polise piiratuse vastu; renessansi- ja valgustusajastul feodaalse killustatuse ning eraldatuse vastu. Kapitalismi ajal kajastub kosmopolitismis ka patsifism: sõdades nähakse natsionalismi avaldust või suurriikide ülemvõimutaotlusi. Kristluse levikuga kosmopolitistlik maailmavaade taandus ning hakkas uuesti levima valgustusajastul, tingituna rohketest maailmaavastustest ja kapitalismi arengust. 19. ja 20. sajandil tekitas majanduslik globaliseerumine raevukaid reaktsioone, eelkõige K. Marxi ja F. Engelsi kriitikas, kes nägid kosmopolitismi mõistes kapitalismi ideoloogilist peegeldust ja rikka eliidi poolse rõhumise sümbolit.
Kohe pärast Tallinna vabastamist naasis Semper kodulinna. Tööle Kunstide Valitsuse juhatajana lisandusid 1946-1950 Kirjanike Liidu juhatuse esimehe kohustused. 1945. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetus, 1947 vabariiklik preemia sõjaaegse luuleloomingu eest. Kuid Semperist ei möödunud puudutamata ka sõjajärgses situatsioonis asetleidnud kõrvalekaldumised leininlikust demokraatiast. 1949. aastast hakati teda süüdistama kosmopolitismis, kodanlikus natsionalismis ja formalismis. Ta heideti välja parteist, eemaldati kõigist ühiskondlikest ülesandeist, tema teoseid ei avaldatud. Ülalpidamist teenis ta anonüümse tõlketööga. Semperi õigused taastati 1950-ndate aastate keskel ja kirjanik jätkas oma loomingulist ja ühiskondlikku tegevust. Ta oli Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, tegutses Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingus, Vabariiklikus
kollektiivseid töid, millest üks esimesi ja tuntumaid on Tallinnas Tõnismäel 1947. aastal avatud "vabastajate monument", pronkssõdur (Enn Roos, Arnold Alas) ja Estonia teatri tohutu laemaal (Evald Okas, Richard Sagrits ja Elmar Kits). Kui uus kultuuripoliitika ka kunstis hambaid hakkas näitama, pandi paljud kunstnikud vangi ja saadeti asumisele või visati lihtsalt Kunstnike Liidust välja, süüdistatuna formalismis ja kosmopolitismis või "loomingulises passiivsuses". Näiteks tõttas iseseisvusaja tuntud ja auahne kunstnik Adamson-Eric, et kindlustada oma positsiooni uue korra ajal, maalima pilti Stalinist Läänemere kaldal, kuid visati kümnendi lõpus välja Kunstnike Liidust, mille esimeheks ta sõja-aastatel oli olnud. Et elatist teenida, läks ta lihttööliseks jalatsivabrikusse, kust ta hiljem naasis kunstiellu. Kui ta 1951. aastal parteist
annaabi.ee 
