saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele). Kõike seda saatis kaasitajate e pulmalaulikute laul. Meelelahutuseks tehti nalja, tantsiti ja mängiti mänge.Pulma kutsuti peamiselt sugulasi. Kutsumata külalisi nimetati lapulisteks. Mõningaid pulmakombeid on üritatud nüüdisajal elustada. Kosjad Kosjad eelnesid pulmadele. Kosjakombestik kujunes välja 19.sajandi alguseks. Pärast noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse mõrsja jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Üsna tihti tehti otsus vanemate poolt. Vanematele vasturääkimist ei tulnud tavaliselt mõttessegi. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli
Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tuntakse ka röövimist tema nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava. Kosjakombestik kujunes välja 19. sajandi alguseks; varasemast ajast on teateid ka naise tõmbamisest. Naine võeti väevõimuga, rööviti ehk tõmmati. Põhjused olid erinevad: peigmees ei pruukinud tüdruku vanematega kaubale saada, kuid tuli ka lihtsalt tõmbamine odavam. Enne pulmi veedeti ka ühine öö ja sellele ei vaadanud keegi viltu, sest niisugune oli tava. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 3.2. Pulmad Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva
Ja – isa – MÄRT: No – isa? Viimati –? MAIE (pead noogutades): Isa näeks hea 13 meelega, et ma tema vastu võtaksin! Tema vanemate libe keel on taadi silmad pimedaks teinud, et surve ta tema vigu ei näe. (Märdi kortsus kulmu abiellumisel nähes.) Aga ära sa usu, Märt, ega ma teda ei võta elades! MÄRT: Minu kanapojukene! Aga räägi nüüd, mis ema siis ütles, et mulk kosja tulla tahab? kosjakombestik MAIE: Ema – ei nüüd – emal oli hea meel küll, ütles aga, et oleksime ka ennegi võinud temale nimetada, ja et nüüd vahest ei saa värsket õlut kottu = kodust enam – ja (mõttes) kanad on ka kottu kaugele läinud – MÄRT (pilgates niisama): Ja seapõrsad, vasikad ka veristamata – (Naerdes.) Oh teie, naised, olete kõik ühe veega ristitud! MAIE (naeratades): Naera peale – ei tea, kelle otsa teie, mehed, vahite, kui puudus kätte tuleb
Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi varksi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskilt ei kosta. 4 Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse mõrsja jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Üsna tihti tehti otsus vanemate poolt, ja õnn oli, kui see noorte sooviga kokku läks. Vanematele vasturääkimist ei tulnud tavaliselt mõttessegi. Kosjakombestik kujunes välja 19.sajandi alguseks; varasemast ajast on teateid ka naise tõmbamisest. Naine võeti väevõimuga, rööviti ehk tõmmati. Põhjused olid erinevad: peigmees ei pruukinud tüdruku vanematega kaubale saada, kuid tuli ka lihtsalt tõmbamine odavam. Eelkosjad ehk kuulamine. Kosja tuli minna kindla peale, sest kus selle häbi ots, kui kosjad tagasi lükatakse. Kuulamiseks saadeti tulevase pruudi koju kuulueit, kelleks oli tavaliselt keegi vanem naisterahvas, harva ka peigmehe ema
annaabi.ee 
