tekkinud suurte ostukeskuste tõttu. Kolm omadussõna, mis kirjeldavad minu kodukanti on: roheline, ajalooline ja moderne. 2.4. Võimalik tulevik Tartu kesklinna tuleviku maakasutust kirjeldab Tartu kesklinna üldplaneering (Koppel 2010), mis hetkel on koostamisel. Selle järgi tihendatakse vanalinna hoonetega, kuid säilitatakse ka rohelisi alasid. Näiteks on planeeritud hoonestada Küütri tänava äärsed tühjad platsid kortermajadega. Samuti toimuvad muutused Riia tänava äärsetel kruntidel. Kaubamaja kõrvale ja vastu on planeeritud uued segafunktsioonidega hooned, millel on suur potentsiaal muuta nende vahelist linnaruumi jalakäijatele paremaks (Joonis 12). Üleüldiselt näen kodukandi tulevikku optimistlikuna. Linna jaoks on oluline arendada piirkonda kui linna süda ning takistada inimeste ja äride väljavoolu. Samuti on kesklinn tartlaste ja ka Tartu turistide meelispaik, kus asuvad head restoranid,
Jaani kirik, ülikooli peahoone, raekoda Toomemäe kiriku varemed ja teised. Ajalooline Tartu linnosa Supilinn on üks väheseid 19. sajandi säilinud ilmega kohti. Praegusel ajal seda ala renoveeritakse, rõhk on pandud ajaloolisuse säilitamisele. Palju sõdades hävinud hooneid taastati Nõukogude okupatsiooni ajal, üks nendest on Vanemuise teatri maja. Kesklinnas vahelduvad uued ehitised Nõukogude aegsete kõrgete kortermajadega. Tartus asub rohkelt ööklubisid, baare ja restorane - linna ööelu on väga aktiivne. Muinsuskaitse all olev Tartu vanalinn meelitab turiste rohkete poodlemisvõimaluste ning ajalooliste ehitistega. Tartus asuvad botaanikaaiad, palju ilusaid haljasalasid ning ka kaasaegseid vaatamisväärsusi. Linnas leidub ka palju skulptuure, kõige tuntuim neist on „Suudlevad Tudengid“ , mis meenutab külalistele, kui palju noored mõjutavad Tartu linna elu ja olu. Üle Emajõe on ehitatud ka palju
tootmishoonete arvelt (Ideon, 2006). Joonis 6. Tallinna linnas ja lähiümbruses 1995-2005 rajatud hoonestusalad. (Ideon, 2006) Eelnevalt toodud näidete põhjal võib öelda, et Tallinn pole tänapäeval enam kompaktne linn, sest mitmed elamualad on rajatud valglinnastumisele iseloomulikult nö ,,põllule" Kuid siiski on pärast taasiseseisvumist erinevate planeeringutega muudetud linna kompaktsemaks: kesklinna tihenemine uute kortermajadega, nt Ahtri tänaval, ja endiste tööstusalade rekonstrueerimine elamualadeks, näiteks Rotermanni kvartalis. (Ideon, 2006) Tallinnale kui valglinnale viitab mitmeid aspekte, näiteks mitmete eraldiseisvate uusasumite rajamine, regionaalsete ja üldplaneeringute puudumine või nende muutmine detailplaneeringutega. Siiski ei saa Tallinnat üheselt nimetada ka valglinnaks. Mõningad aspektid viitavad sellele, et Tallinnat võiks nimetada hajali asustusega mitmekeskuseliseks linnastuks,
alevites nad ka väikeseks tööstuslinnaks ümber kujundada; selleks omavad lootusi näiteks Otepää või Kadrina. Polüfunktsionaalseid linnu on meil niigi piisavalt, selliseks on arenenud vahest Põlva, kuid vaevalt mõni alev enam seda teed areneb. Veel madalamat taset Eesti asulate hulgas kujutavad endast alevikud mõnesajalise elanike arvuga. Tüüpilised alevikud on majandikeskused-uusmõisad oma mitmekorruseliste kortermajadega, kus elasid majandiametnikud, suurte karjalautade ja töökodadega, mis nüüd tihti tühjad seisavad ja lagunevad. Alevikud olid see maa-asulate liik, kus elas arvestataval hulgal ka tulnukrahvastikku. Selliseid leidub kõikjal Eestis, näiteks olgu Iisaku, Tõstamaa, Salme, Paistu, Kambja, Misso. Taasiseseisvunud Eestis on alevikud tegelikult ülearused ja põlisrahvastiku linnastumine lõpetatakse tõenäoliselt just nende arvel.
annaabi.ee 
