Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks. Noored valge-toonekured asuvad pesitsema enamasti niisugusesse paika, mis sarnaneb nende sünnikohaga. Valgetoonekurg on suhteliselt pesapaigatruu lind, kes igal aastal pesitseb alati vanas peatuspaigas. Enamasti kasutavad nad inimeste pandud pesaaluseid. Looduslikud pesad asuvad puude otsas, ka korstnatel, varemetel, tornidel. 6. Pesad Kevadel tassib toonekurepaar noka vahel pesamaterjali kohale. Vanas pesas tehakse remonti. Pesamaterjaliks kõlbab valge-toonekurele peaaegu iga asi, mis tema tähelepanu köidab ja millest jõud üle käib. Pesadest on leitud paberit, pappi, vanu kingi, riideräbalaid, villaseid sokke, laste mänguasju, isegi plekitükke. Pesa ehitamine ei katke valge-toonekurgedel kunagi pikemaks ajaks - pesamaterjali tuuakse juurde ka munemise,
esinevad väikesed praod, põhjustades näiteks fassaadis tellise murdumise. Tellise valik ja nende vastav sidumine tagavad seinale vastupidavuse. 4.6 Soolade kristalliseerumine Savitelised sisaldavad lahustuvaid sooli mis kristalliseeruvad (lahusena vees) tellismüüritise pinnale kui välisõhk aurustub. Need soolad kogunevad fassaadile ja kristalliseeruvad ning muutuvad inetuteks valgeteks laikudeks. Kõige enam on kristalliseerunud soola laike näha korstnatel, sokklikorrustel, kus müür on kõige vastuvõtlikum kristalliseerumisele ning madalates kaitsvates seintes. Soola konsentratsioon sõltub lahustuva soola sisadusest tellises ning müüri tasemest ja püsivusest. Soolade kristalliseerumine pindadel on küll inetu, kuid ei põhjusta kahjustusi. Ajapikku võib vihm pindadelt soola ära pesta. Tugeva konsentratsiooniga soolad võivad põhjustada aga tellise pinna killustumise või pulbriks muutumise. Seda
Kui nõukogude ajal ehitatud plekkahi on hea tõmbega, saab musta värvi rõõmsamaks muuta pelgalt helgema kuumuskindla värviga üle võõbates. 7 [H1] KORSTNAD Vanimad korstnaga ahjud ehitati sageli ruumi välisnurka ja korsten välisseinale. Mida aeg edasi, seda rohkem hakati korstnaid paigutama hoone keskele. Sageli üritati, et korsten (või korstnad) paikneks katuseharja suhtes sümmeetriliselt, mille nimel ei peljatud korstnat pööninguosa ulatuses ka viltuselt ehitada. Vanadel korstnatel on sageli vaid üks lõõr, kuhu suunati kõik kolded. Tänapäeval peaks siiski igal koldel oma lõõr olema, lisaks tuleb silmas pidada ventilatsioonilõõre, 8 kuigi need võivad paikneda kõik ühes korstnas. Kaitseks ilmastiku eest ehitati korsten hoonest väljas olevas osas paksemana. Vanasti, kui ei olnud veel saadaval ilmastikukindlaid telliseid, tuli korstnaotsa sageli korrastada. Seda püüti küll kaitsta
Viiendikus elamutest esines probleeme korstnate läbiviikudega laest ja katusest. Korstna läbiviik oli enamikul elamutel katuseharjal, mis oluliselt lihtsustab läbiviikude konstruktsiooni (ei ole vaja sadevett korstnast mööda juhtida). Kahes elamus oli korsten laotud viltu, et korstna, mis ei asu elamu tsentris, läbiviik katusest asuks harja peal (Joonis 2.27 paremal). Sellest hoolimata esines väiksemaid katusekonstruktsioonide niiskuskahjustusi (Joonis 2.27 vasakul), kuna osal korstnatel puudus krae. 29 Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I Joonis 2.26 Laastukatus on kaetud eterniidiga (vasakul). Eterniitkatuse ajutine paikamine ei pruugi tagada veepidavust (paremal). Joonis 2.27 Vasakul mädanikkahjustused korstna ümber. Paremal spetsiaalselt kaldu laotud korsten,
annaabi.ee 
