värvitoonile iseloomulikus keskmises heledused. Kui värviring koosneks ideaalselt puhastes monokromaatilistes värvides, võik selles eristada kuni 180 värvitooni. Värvisuhted olenevad värvide asetusest värviringis: kõrvuti olevate värvide omadused on sarnased, kaugemal asetsevate värvide erinevused on suuremad, teineteise vastas kõige suuremad. Vastavalt teoreetiliste lähtekohtade võimalikule erinevustele on värviringide jaotuses ja lähtevärvide arvus teatud erinevus. Mõnede korrastuste puhul on värvide omavahelisi seoseid esitatud kolmnurga kaudu. Põhivärvid ehk primaarvärvid on värviteooriates tavaliselt kollane, punane ja sinine. Mõnes teoorias on ka kollane, punane, sinine ja roheline. Need on värvid, mille segamisel saadakse kõik ülejäänud. Kuid põhivärvidena on käsitletud ka 5- 8 värvi. Mitmed värvitaju uurijad ei nõustu nn kolmevärviteooriaga, pakkudes välja neljavärviteooria. Idee pärineb saksa füsioloogiaprofessorilt Ewald Heringilt
Tegelaskujude analüüs Frederick Clegg Tegelase iseloomustus Frederick on teose peategelane. Romaani alguses töötas ta raekojas ametnikuna ja vabal ajal kogus liblikaid. Pärast suure summa võitmist, ostis ta Londonist natukene eemal asuva maamaja, enne seda oli ta elanud enda tädiga, kes nüüd läks Austraaliasse sugulastele külla. Ülejäänud aja pühendas ta Miranda jälgimisele ja majas ning keldris korrastuste tegemisele, kuni lõpuks Miranda sinna tõi. Teoses kirjeldab Miranda Fredericki järgmiselt: „Ta on kuus jalga pikk, kaheksa-üheksa tolli minust pikem. Kehaehituselt on ta kõhetu ning näeb seetõttu pikem välja, kui ta tegelikult on. Igavene loikam. Ta vastikult lihavad kämblad on koletult suured ja üleni roosakasvalged. Need pole kellegi mehekäed. Ta kõrisõlm on liiga suur, randmed ülearu jämedad, lõug liialt
värvitoonile iseloomulikus keskmises heledused. Kui värviring koosneks ideaalselt puhastes monokromaatilistes värvides, võik selles eristada kuni 180 värvitooni. Värvisuhted olenevad värvide asetusest värviringis: kõrvuti olevate värvide omadused on sarnased, kaugemal asetsevate värvide erinevused on suuremad, teineteise vastas kõige suuremad. Vastavalt teoreetiliste lähtekohtade võimalikule erinevustele on värviringide jaotuses ja lähtevärvide arvus teatud erinevus. Mõnede korrastuste puhul on värvide omavahelisi seoseid esitatud kolmnurga kaudu. Täiendvärvid ehk komplementaarvärvid asetsevad värviringis vastakuti. Nende värvi omadused on järsult erinevad, kuid need täiendavad oma erinevuse kaudu. Täiendvärvide kokkukuuluvus oli 19. sajandi värviteoreetiku E. Heringi harmooniateooria aluseks. Komplementaarvärve omavahel segades on tulemuseks mustjashall, ent nii juhtub vaid täpselt valitud värvitoonide korral
annaabi.ee 
