“ Lapsi tutvustatakse täiskasvanuile. Vanemad peaksid oma lastelt nõudma, et nad tutvustaksid oma koju kutsutud sõpru ja sõbrannasid, kellega väljaspool kodu aega veedetakse. Neid tuleb muuseas ka pisut tundma õppida, et hiljem poleks vaja kahetseda – laps on halba seltskonda sattunud, või pärast kalli viskipudeli kadumist etteheiteid teha: keda sa küll majja oled vedanud! Paljude külalistega vastuvõttudel on korraldajail peaaegu võimatu kõiki kutsutuid esitleda. Vanasti hõikas tseremooniameister valju häälega iga saabuja nime, kuid see komme on tänapäeval kõrvale heidetud. Niisiis, külalised esitlevad ise oma tuttavaid üksteisele ja külalisterohke vastuvõtt, kus leitakse võimalus end proua A-le või härra B-le esitleda lasta. See ongi põhjus, miks kutset nii suure seltskonnaga vastuvõttudele nii tähtsaks peetakse. Peale nimetatud viisakusreeglite tuleks veel silmas pidada järgmist:
Tähtsat osa koorilaulu arengus hakkasid etendama 1865.a. asutatud linnaseltsid ,,Vanemuine" Tartus ja ,,Estonia" Tallinnas. Need olid ametlikult registreeritud põhikirjaga organisatsioonid, kus kiriku mõju oli üsna väike. ,,Vanemuise" esimeheks ja koorijuhiks oli J.V.Jannsen. Ta soetas rohkelt eestikeelset repertuaari ja õhutas teiste kooride asutamist. ,,Vanemuise" seltsilt eesotsas Jannseniga tuligi mõte korraldada Eesti üldlaulupidu. Laulupeo korraldajail ja osavõtvail kooridel oli kasutada eeskuju Sveitsi ja Saksamaa, Riia baltisaksa laulupeost(kus esinesid ka meie linnade lauluseltsid), samuti oli peetud hulk kohalikke kihelkondade laulupäevi. Kuid niisama lihtsalt mõtte tekkimisest peo toimumiseni asi ei läinud. Raamatu autor toob põhjalikult välja loa saamise kahe aasta pikkused keerdkäigud. Baltisakslaste arvates olevat eestlaste priiusepidu mõisnike võimu langemise leinapidu. Ka kubernerivahetus 1868.aastal ei
a. väike laulupidu, kuhu kogunesid lauljad ka teistest kihelkondadest, kokku 35 inimest. Koore juhtis Laiuse köster H. Nieländer, kes oli juba 30 aastat sellega tegelenud. Kõige tähelepandavamaks kujunes siiski Pärnu kihelkonna laulupidu 1867. a. suvel Uulu mõisas. Sinna kogunes umbes 1500 inimest. Esines seitse Pärnu linna ja kihelkonna laulukoori. Korraldati rongkäike lippude lehvides ja pasunakoori saatel, peeti ka kõnesid. Nõnda oli üldlaulupeo korraldajail ja osavõtvail kooridel kasutada rohkesti kogemusi nii balti saksa kui Läti ja Eesti kohalikest või laiema ulatusega peetud laulupidudest. Seetõttu ei olnud vaja üldlaulupeo välist vormi ega ükskikasju esmakordselt välja mõtelda, vaid saadi hästi rakendada aastate jooksul kindlakskujunenud ja edukaks osutunud traditsioone, mis oli suureks soodustuseks ja kergenduseks. Eesti üldlaulupeo mõtte areng Millal tekkis Eesti üldlaulupeo korraldamise konkreetne mõte
annaabi.ee 
