fiilinguga sekundeeris. Gerli Tinni julge ja väga omanäoline glamuurikus kostüümides sobis eriti Kaire Vilgatsile. Üldiselt oli muusikal nauditav,kuid kui millegi kallal nokkida oleks see siis esimese vaatuse veniminie ja helikvaliteedi puudulikkus ,ka tantsunumbreid oleks võinud rohkem olla.Kuid muusikaliselt vaatevinklist oli tegu hea muusikaliga,see polnud küll ,,Grease" mis oli vapustav igast küljest,nii vokaalselt jui ka koreograafiliselt, aga ega kõik muusikalid ei saagi seda olla! Helilooja ja laulusõnade autor Cole Porter · Lavastaja Andrus Vaarik · Koreograaf Kristin Pukka · Kostüümikunstnik Gerly Tinn · Osades Kaire Vilgats, Märt Avandi, Kristi Roosmaa, Tõnu Kark, Ülle Lichtfeldt, Ines Aru, Bert Pringi, Peeter Jakobi jpt
Minu arvates sai ka tema oma ülesannetega kenasti hakkama orkester mängis väga ilusasti, ei olnud liiga valju ega vaikne ning ka solistid laulsid oma partiisid hästi. Väga huvitav etenduse juures oli see, et enne esimese vaatuse algust mängis orkester umbes kümme minutit nii, et lavalist liikumist ei toimunudki. Alguses arvasin, et midagi on lahti, kuna eesriie ei avanenud, kuid see pidigi nii olema. Tantsujuhiksks oli Jelena Karpova. Koreograafiliselt oli muusikal Täiesti laitmatu. Mulle väga meeldisid tantsustseenid ja see oli tore, et neid oli päris palju. Tantsijate lavaline liikumine oli originaalne ja seda oli väga huvitav jälgida. Paljud tantsudest meenutasid balletti, ning see tegi etenduse veelgi mitmekesisemaks ja meeldivamaks. Kuigi lauldi eesti keeles, ei saanud ma kohati sõnadest aru, sest mõned kohad lauldi väga kõrgelt. Õnneks oli aga võimalik lugeda inglise keelseid tiitreid lava üleval.
Muusikali kunstnikuks oli Riina Degdjarenko, videokunstnik Esko Rips ning valgustuskunstnik Palle Palme. Etenduse kunstiline pool oli minu arvates väga hea, eriti meeldisid mulle see videoline osa. See sobis hästi kokku lavaga ja tekitas nagu mingisuguse terviklikuse ja ühtesulavuse tunde. Väga originaalne oli näiteks politsei auto ilmumine filmist lavale. Ka kostüümid olid igati asjalikud ja sellele ajastule vastavad. Tantsujuhiksks oli Jüri Nael. Koreograafiliselt oli muusikal ka suhteliselt laitmatu, sest just need tantsustseenid muutsid etenduse meeldivamaks. Võib-olla võiks ainult seda mainida, et võitlusstseenid olid natukene naljakad nad et tundunud nii reaalsed, aga ega vist ei saakski neid tõelisemaks muuta, sest näitlejad ei saaks ju päriselt üksteist klobima hakata. Teose peaosalisteks olid Koit Toome (Tony), Hanna-Liina Võsa (Maria) Jaanika Sillamaa (Anita), Lauri Liiv (Riff) ja Riho Kütsar (Bernardo)
ümber jutustada. Peale Tsaikovski surma , aastal 1893 nõudis publik balleti taastamist. Koreograafid Petipa ja Ivanov lasid Tsaikovski vennal Modestil libreto ümber kirjutada. Kuid vanade puudujääkide asemele tekkisid uued. Libreto teine variant oli küll selgem, kuid samas ka primitiivsem. Küünilised kriitikud nimetasid teost ,,kopitanud muinasjutuks". Viiimasel ajal on sagenenud katsed täiustada balleti nii koreograafiliselt kui ka libreto poolt. Näiteks võib tuua Prantsuse koreograafi Petrice Barti lavastuse Berliinis Deutsche Staatsoperis, kus oli oluliselt muudetud kõiki vaatusi peale teise, niinimetatud luigevaatuse, mille Ivanovi loodud koreograafiat peetakse vaikiva kokkuleppe alusel puutumatuks. Petipa ja Ivanov muutsid balleti teatriks, tantsu tegevuseks ja koreograafia draamaks ja see oli erakordne. Kõik olid juba unustanud balleti, mis 1877. aastal edutult välja tuli , ning
annaabi.ee 
