Elektrontahhümeetrite areng läbi aja. Siim Nugis, Jaago Kajalainen, Mirko Oja Mõiste Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. Elektrontahhümeetrite ajalugu Ringtahhümeeter, kordusteodoliit, (teodoliit tahhümeeter) Optiline kaugusmõõturi niitristik Ringbussool Vertikaalringi vesilood Kaugusmõõtelatt Elektrontahhümeetrite ajalugu Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Ringtahhümeeter Elektrontahhümeetrte ajalugu
magnetilised suunad ja niitkaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Ajalugu Tahhümeetrite areng jaguneb järgnevate osadena: • Ringtahhümeeter • Reduktsioontahhümeeter • Diagrammtahhümeeter • Autoreduktsioontahhümeeter • Elektrontahhümeeter Ajalugu • Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. • Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit , mille optikasüsteemi paigaldati optilise kaugusmõõturi niitristik, lisati ringbussool ja vertikaalringi vesilood ning mõõtmise abivahendiks kasutati erilist kaugusmõõtelatti. Ringtahhümeeter Ajalugu • Esimene automaattahümeeter, nn reduktsioontahhümeeter konstrueeriti 1865. aastal. Sellel on okulaaris vaid üks horisontaalniit ja kauguse mõõtmiseks vajalik parallaks tekitatakse pikksilma okulaaripoolse otsa vertikaalse liigutamisega kahe piirasendi, kontakti
.................................................................................... 6 1 MÕISTE Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel.[1] 2 TAHHÜMEETRITE AJALUGU Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit (teodoliit-tahhümeeter), mille optikasüsteemi (okulaartasapinda) paigaldati optilise kaugusmõõturi niitristik, lisati ringbussool ja vertikaalringi vesilood ning mõõtmise abivahendiks (viseerimismärgiks) kasutati erilist kaugusmõõtelatti.[1] Joonis 1 Ringtahhümeeter [1]
seisupunkti ja naaberpunktide vahel projektis ettenähtud suundades; * vaba juurdepääs rajatavale punktile, kus saab paigaldada geodeetilisi instrumente; * vaba vaade situatsiooni objektidele, mida on vaja mõõdistada antud punktist; * punkti säilivus. Punkte märgitakse 25-30 mm läbimõõduga metallvardaga. Ajutiste märkidena kasutatakse puuvaiu, metalltorusid või metall- vardaid. Teodoliidid: täpsuse järgi:Lihtteodoliidid limb on alusega jäigalt ühendatud. Kordusteodoliit on kahekordse telgede süsteemiga. Alitaadi järgi: indeks- ja skalaarmikroskoobiga. Horisontaalriingi järgi: mehahanilised, optilised, elektroonilised Teodoliit koosneb: tõstekruvidega alus, kraadijaotistega rõht- ja püstring (limb, vertikaal ring), pikksilm, vesilood. Silindrilise vesiloodi teljex nim selle silindri nullpunkti puutuja. Nulliase lugem vertikaalriingilt kui teodol pikksilm on horisontaalne ja alidaadi silindrilise vesiloodi
annaabi.ee 
