langu kestel liigub kiiresti tagasi. Kui hammaspinge periood on võrdne või kordne uuritava pinge perioodiga, saame olukorra, kus üksikute perioodide jäljed satuvad pealekuti ja ekraanil tekib jälgimiseks sobiv seisev kujutis. Väiksema sagedusega protsesside jälgimiseks kasutatakse pikema järelhelendusega ekraane. Eriti pika järelhelendusega ekraanidega ostsilloskoobitorusid saab kasutada kiirete, kuid väikese kordussagedusega või korrapäratute järgnevustega nähtuste jälgimiseks. Mäluga ostsilloskoopide kasutuseletulek on nende vajadust järsult vähendanud. Ostsilloskoobitoru ülemine sageduspiir on küllaltki kõrge. See on määratud elektronide lennuajaga hälvitussüsteemis ja samuti parasiitmahtuvuste ja juhtmete induktiivsuste toimega. Ülemine sageduspiir on tavalistel ostsilloskoobitorudel kuni 150 MHz ja eriti kõrgetele sagedustele konstrueeritud torudel kuni 1 GHz.
On tõestatud et miitesiinuselisi signaale saab vaadelda lõpmatu rea harmooniliste summana st. impulsilised signaalid (ka teised mittesiinuselised signaalid) koosnevad tervest reast erineva sagedusega siinuselistest signaalidest. U ( t ) = U 0 - U m1 sin ( t + 1 ) + U m 2 sin ( 2t + ) + .... + U mn sin ( nt + n ) Siin siis null on pinge alaliskomponent mis võrdub pinge keskväärtusega. U m1 sin ( t + 1 ) omegat see on esimene harmooniline mis võrdub impulside kordussagedusega. U m 2 sin ( 2t + ) on teine harmooniline, mille sageus on esimesest 2 korda suurem jne. Mida kõrgem on harmoonilise number, seda on tema amplituud. Peale selle sõltub iga harmoonilise osa tähtsus ka impulsi kujust ja harvendusest. Nii näiteks kahepolaarsustega puudub alalduskomponent kuna taolise pinge keskväärtus on null. Ristkülik impulside puhul puuduvad signaali spektrist kõik harvenduse täiskordset harmoonilised. Impulside moonutuste kohalt oleks vaja üle
avaldub horisontaalse osa lineaarses langemises. Kuna impuls pinged on mitte siinuselised siis võib vaadelda neid ka koosnevana harmoonilistest see on erineva sagedusega siinus kompnentidest, millele on liitunud ka mingi alalispinge mida nimetatakse alalis kompnendiks ja mis on määratud impulside keskväärtusega. U(t)=U0+U1m sin (t+1)+ U2m sin (2t+2)+U3m sin (3t+3)+....+ Unm sin (nt+n). Siin siis U0 on alaliskomponent U1m sin (t+1) on esimene harmooniline mille sagedus ühtib impulside kordussagedusega. U2m sin (2t+2) on teine harmooniline mille sagedus on esimesest harmoonilisest ehk impulside kordus sagedusest 2 korda suurem jne. Üldreeglina mida kõrgem on harmoonilise number seda väiksem on tema amplituud ja seda vähem mõjutab ta impulsilise signaali kuju. Ideaalsel juhul peaks elektriahelate läbi laske riba olema lõpmata lai sel juhul kanduksid sisendist väljundisse moonutusteta kõik harmoonilised. Reaalselt see nii ei ole ja see tõttu tekivad ka impulside moonutused
Impulss signaalid on vaadeldavad mittesiinuseliste voolude ja pingetena, mille kohta on tõestatud, et nad koosnevad tervest reast erineva sagedusega siinus komponentide ehk harmooniliste summana millele on liidetud mingi alaliskomponent. U ( t ) = U 0 - U m1 sin ( t + 1 ) + U m 2 sin ( 2t + ) + .... + U mn sin ( n t + n ) Siin U0 on alalis komponent bla bla. U1m on esimene harmooniline, mille sagedus võrdub impulsside kordussagedusega. U2m on teine harmooniline mille sagedus on esimest harmoonilisest 2 korda suurem jne. Mida kõrgem on harmoonilise number seda väiksem on tema amplituud. Peale järjekorra numbri sõltub iga üksiku harmoonilise osatähtus ka impulsside kujust ja harvendusest. Nii näiteks ristkülik impulsside korral puuduvad üldse kõik harvenduse täisarvkordsed harmoonilised, näiteks kui harvendus on 2 siis puuduvad teine, neljas, kuues jne. harmoonilsed
Seisva kujutise tekkimist selgitab joonis 9.8. ELEKTROONIKAKOMPONENDID lk. 75 JOONIS 9.7. JOONIS 9.8. Kasutatavamaks ekraanimaterjaliks on villemiit, mis võimaldab jälgida protsesse alates sagedusest 10...20 Hz. Väiksema sagedusega protsesside jälgimiseks kasutatakse pikema järelhelendusega ekraane. Eriti pika järelhelendusega ekraanidega ostsilloskoobitorusid saab kasutada kiirete, kuid väikese kordussagedusega või korrapäratute järgnevustega nähtuste jälgimiseks. Mäluga ostsilloskoopide kasutuseletulek on aga nende vajadust järsult vähendanud. Ostsilloskoobitoru ülemine sageduspiir on küllalt kõrge. Ta on määratud elektronide lennuajaga hälvitussüsteemis ja samuti parasiitmahtuvuste ja juhtmete induktiivsuste toimega. Suurtel sagedustel jõuab hälvituspinge juba muutuda selle aja vältel, mille kestel elektronid on hälvitussüsteemis. Praktiliselt avaldub kirjeldatud
annaabi.ee 
