saa. (5) Madis Kõiv ja naiskirjanikud Intervjuus Ann Mustiga, mis ilmus 1991. aastal selgitades, miks teda ei huvita Marie Underi teosed, ütles M.Kõiv: „Ma üldse ei loe naisterahvaste asju kuigi sageli. Selles suhtes on mul inglise hoiak, džentelmeni hoiak. See tähendab seda, et kui söögilauas lõpetatakse, siis naised lähevad ära oma asjade ja juttude juurde, ja mehed jäävad istuma ja räägivad oma, ja meesterahvas ei trügi ilma koputamata naiste tuppa sisse. Ma olen sellega harjunud ja seetõttu iga kord, kui naisterahva kirjandust lugema hakkan, siis alati mõtlen, kuidas tuleb koputada, kas ma tohin sinna sisse astuda või ei tohi. Ja need Underi asjad on väga naisterahva asjad... Meil siin Eestimaal on kunst, ja eriti luule, naiste käes – on antud naiste kätte ja tunnustatud, et see on asi, mis puudutab peamiselt naisterahvast... ja naistel on siin määrata – mis on luule, mis ei ole luule, mis on hea luule..
kujutatakse enamasti noore sõjamehena. Legendi järgi kohanud ta Gallias alasti kerjust, lõiganud oma keebi pooleks ja ulatanud teise poole kerjusele. Öösel sai ta ilmutuse, et see oli hoopis Kristus, kellele ta oma mantlist poole annetas. Ilmutuse mõjul laskis ta end ristida, 371. aastal sai temast Tours'i piiskop. Keebipool kujunes tähtsaks reliikviaks, mida hoidsid oma varanduse hulgas frankide Merovingide soost kuningad. Teise legendi järgi sisenes kord öösel uksele koputamata tema tuppa kurat, hoides käes verega täidetud sarve ja väites, et tappis äsja hoovis ühe kristlastest. Hiljem selgus, et kurat luiskas, sest tegelikult oli kloostriülem lasknud härja tappa. Siiski otsustas selle juhtumi järel Martinus hävitada kõik ümberkaudsed paganate pühapaigad, et teha kuradi võimule lõpp. Pühak nägi peagi kõikjal enda ümber kuradeid ega saanud kuhugi minna ilma oma isikliku kuradita. Martinuse asutatud on Maius monasterium ehk Marmoutier.
– „No siis te eksisite kohaga, meil on perepidu ja keegi pole kiirabi kutsunud.“ – „Kur...“ kiristab kiirabitöötaja veel avatud uksetelefoni juures hambaid. Sõiduki juures päritakse häirekeskuselt aru. „Õige aadress on Kase 74,“ väidab dispetšer. Meeskond sõidab edasi, peab tee peal maha lühikese sõnasõja häirekeskusega ja jõuab mõni minut hiljem lõpuks õigesse sündmuskohta. Aiavärav ja majauks on lahti. Meeskond siseneb ilma koputamata, uksekella andmata ja tere ütlemata elutuppa. „Mille pärast te kiirabi kutsusite?“ küsib kiirabitöötaja, lükates ise samal ajal hinnalise kohvilaua sõnagi seletuseks ütlemata kõrvale, et oma varustus patsiendi kõrvale maha panna. Õnneks on too suhtlusvõimeline, kuigi tal on õhupuudus. Pärast lühikest läbivaatust otsustatakse arstibrigaad appi kutsuda. Kiirabitöötaja võtab sõnagi lausumata telefoni ja valib numbri: „Päevast, Valter, kuule, saada
annaabi.ee 
