pistmistüüpi moodustub iminokk haukamistüüpi jalapikkused enamikel tundlad lühikesed kuni jalapikkused tundlad jooksujalad jooksu- või ujujalad 2 paari jäigad ja tugevad eestiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks taimemahladest täismoone vaegmoondega need kes elavad taimedel muneb peremehe lähedusse puudub aga voodilutikad on parasiidid fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid eritavad haisvat vedelikku ei kaitse vesihark, marjalutikas harilik jahumardikas, kartulimardikas Ehmestiivalised Liblikalised liitsilmad, 170 liiki 2 200 liikika 3 paljudel suured liitsilmad, täppsilmad on või puuduvad täppsilma
vastseid nim röövikuteks (suur kapsaliblikas, lapsuliblikas, väike koerliblikas, koiliblikas) 4) Kahetiivalised teine paar tiibu on muutunud sumistiteks esimene tiivapaar on lendamiseks (kärbsed, sääsed, parmud) 5) Kiililised 2 paari erakordselt suuri tiibu ja peenike ning pikk tagakeha. Ülihead lendavad röövputukad, kelle vastsetel esineb püünismask (suur tondihobu, vesineitsik, loigukiil, kuningkiil) 7.Putukad on erineva toitumisega: 1) sõnnikust toitujad e koprofaagid (sitasitikad, sõnnikumardikad, kärbsed) 2) taimetoidulised selgrootud söövad taimede osi (aiapõrnikas, maipõrnikas, kooreürask) 3) loomtoidulised selgrootud toituvad putukatest, ämblikest (kiilid, ujurid, jooksiklased) 4) segatoidulised söövad nii taimi kui loomi (jõevähid) 5) osa loomi on filtreerijad ja saavad toidu vett kurnates (käsnad, kärbsed) 6) osa toituvad vedelast toidust imedes taimede või loomade kehamahlasid (lehetäid)
arvatakse leiduvat vähemalt 3400[1]. Neist enamik on maismaalised. Oma suure isendite hulga, biomassi ja ökoloogiliste seoste tõttu on mardikad tähtsad maismaakoosluste komponendid. Põllumajanduslikult ja metsanduslikult kahjulike liikide hulgalt on mardikalised üks olulisemaid putukaseltse Eestis. Nende teaduslik nimetus tuleb kreekakeelsetest sõnadest koleos ('tupp', 'kate') ja pteros ('tiib'). Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste, sipelgate, termiitide, herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon-, heli (siklased) ja ka valgussignaale (jaanimardikas). Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi: röövmardikalised, näiteks jooksiklased ja vees elavad ujurlased; segatoidumardikalised, kelle hulka kuulub valdav osa mardikalisi. Mardikalisi elab palju ka inimelamutes
Kirjandus: - Selts: Mardikalised Coleoptera Mardikad on väga erineva välimuse ja mõõtmetega (0,3-160 mm) ning enamasti tugevasti kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Suised on haukamistüüpi. Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste, sipelgate, termiitide, herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon, heli (siklased) ja isegi valgussignaale (jaanimardikas). Mardikate vastsed on mitmesugused, peamiselt kampodeoidsed või konud. Liikide arv: 250 000 (500 000), Eestis umbes 3000 liiki. Kirjandus: Merivee, E., Remm, H. 1973. Mardikate määraja. Tallinn: 306 lk +16 värvitahvlit Miländer, G. 1978
annaabi.ee 
