Innovatiivseks ideeks oli tuntud kiudude muutmine molekulaartasemel komposiitideks regulaarahelaga makromolekulide polübensotiasool (PBT) ja polübensoasool (PBO) sisseviimisega. Tegemist on kasutusvalmite materjalidega, mis ei vaja enam täiendavat armeerimist sarrusega, samuti sarruse ketramist-kudumist, prepregide valmistamist jne. Tehnoloogiliselt on see idee realiseeritud mitmel erineval viisil: · molekulaarne kokkupõimimine · pook kopolümerisatsioon · plokk kopolümerisatsioon. Molekulaarne kokkupõimimine Meetod seisneb kahe komponendi lahuse kooskoaguleerimises nii, et oleks välistatud faaside separeerumine. Näiteks PBT ja nailon 66 (mahusuhtes 30/70), mõlemad molaarmassiga ~35 000, kooskoaguleerimisel lahusest saadakse siht produktmolekuraarkomposiit etteantud jäikuse ja elastsusega. Komponentide vahekorra muutmisega saab tugevusnäitajaid sujuvalt reguleerida. [tuntud nimetuse all: PBT/N66]
Ei tohi lenduda Sarnane lahustuvusparameeter Ei tohi kristalluda ega migreeruda Eelkõige on kasutusel välised monomeersed plastifikaatorid ftaalhappe estrid (nt. Dioktüülftalaat) ja fosforhappe estrid (nt. Trikresüülfosfaat). Kasutatakse ka rasvhapete estreid, kloreeritud parafiine, kummides pehmenditena mineraalõlisisd. Vähem kasutatakse polümeerseid plastifikaatoreid PEG, alifaatsed polüestrid, elastomeerid. Sisemise plastifitseerimise meetodiks on kopolümerisatsioon (nt. Vinüülatsetaadiga etüleeni kopolümeer, akrülaatide kopolümeerid). Plastifikaatorid on plastitööstuses koguseliselt enamkasutatavad lisaained, seda peamiselt PVC puhul. Plastifikaatori ülesandeks on suurendada põhiolemuselt jäikade polümeermaterjalide plainduvust ja elastset deformeeritavust. Plastifikaatori tulemusena paraneb ka löögikindlus, töödeldavus ja alaneb klaasisiirdetemperatuur, s.t. et materjal ei ole tavakasutuses habras.
5. Hüdrogeenimine- on vedelate õlide töötlemine kõrge rõhu ja temperatuuri juures vesinikuga. Sealjuures saavad küllastumata rasvhapetest küllastunud rasvhapped. Hüdratatsioon- veega ühildumine Dehüdratatsioon- veest eraldumine Dehüdrogeenimine- Hüdrogeenimise pöördprotsess e. Vesiniku ära võtmine Polümerisatsioon- küllastumata ühendite liitumisreaktsioon , mille tulemusena moodustub sama koostise, kuid suurema molekulimassiga aine. Kopolümerisatsioon- kui polümeeritakse mitme erineva monomeeri segu. Kondensatsioon- aine ülemineks gaasilisest olekust vedelasse (või tahkesse), liitumisreaktsioon, millega kaasneb mõne lihtsa aine nt. vee eraldumine. Vulkaniseerimine- pikad lineaarsed polümeeriahelad ühendatakse sillakestega omavahel ruumiliseks struktuuriks, mis annab materjalidele paremad mehaanilised omadused ja suurema vastupidavuse väävliühendites. Esterifikatsioon- alkoholi regeerimine happega (=ester)
välja ka termini ,,makromolekul." Erinevalt paljudest plastidega seotud ,,juhuslikest" avastustest oli tema töö teaduslik ja põhjendatud ja ehkki vaidlused tema teooriate vettpidavuse üle kestsid aastaid, lükkasid vastaste argumendid lõplikult ümber röntgenuuringud ning W.H.Carothers'i uurimused (mis tõestasid polümeeride lineaarse struktuuri) [8]. Aastal 1953 sai Staudinger oma töö eest ka keemia Nobeli preemia [15]. Polümerisatsioon, kopolümerisatsioon 1950-1960 aastatel tehti kindlaks polümeeride keemias oluline mehanism polümerisatsioon. Uurimused kulmineerisid 1954. aastal K.Ziegleri ja G.Natta avastustega eüleeni polümerisatsiooni katalüsaatoritest. Nende tööle põhinedes said Milano ja Montecatini polütehnikumide teadlased katsete tulemusena kätte kristalsed polümeerid, mida nimetati isotaktilisteks polümeerideks, kuna nad koosnesid pikkadest ühetaoliste monomeeride ahelatest. Tööstuslikult hakati nendest
sünteeskiududest rõivaste takerdumist ja määrdumist ning staatilise elektri teket. Antioksüdandid- soojuse ja sellega seotud oksüdeerumisreaktsiooni aeglustumiseks ette nähtud ained. Kiule lisatakse ained, mis reageerivad hapnikuga kergemini kui kiumolekulid. Ultraviolettkiirguse stabilisaatorid- lisatud värv- ja viimistlusained võivad aktiviseerida kiu lagunemist ultraviolettkiirguse toimel.Tulekindlad ained- saab parandada kiu tulekindlust. Modifitseerimisviisid on Kopolümerisatsioon- kiu molekulile lisatakse väikses koguses muid madalmolekulaarseid aineid, näiteks antipillingukiud. VÄÄRISTAMINE- lisatakse sobivaid molekulirühmi ja saavutatakse parem värvitavus. PROFILEERIMINE- ehk ristlõikepinna muutmine ketramisel, saab mõjutada läiget. Pinna modifitseerimine- pinna töötlemine keemiliselt või mehaaniliselt. Polüamiid (PA) lähteained on naftatööstuse kõrvalproduktid. Polüamiidkiudu saab valmistada soovitud mõõtmetega ja erineva välisilmega
annaabi.ee 
