saartel ja laidudel ning mõnes looduslike piiretega (jõed, merelaht) suletud maastikul. Sellist karjatamisviisi kasutatakse põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel lihaveiste karjatamiseks ranna piirkondades, kuid kohtab sageli ka mandril. Lisaks heintaimedele kärbivad lihaveised ka pajuvõsa. Lammaste karjatamine kuivadel paepealsetel muldadel aitab tõrjuda kadakate vohamist. Süsteemitu karjatamise viis seisneb sellest, et loomadele antakse korraga kätte kogu karjamaa. Kopliviisilisel kasutamisel on karjamaa jaotatud osadeks- kopliteks. Karjatatakse järjestikku vastavalt rohu kasvule. Mõnepäevase karjatamise järel ühes koplis järgneb seal pikem vaheaeg. Heintaimede bioloogilised nõuded on rahuldatud ja rohi kasvab hästi. Portsjonviisiline karjatamine kujutab endast sisuliselt ühepäevakoplite täiendatud süsteemi. Igapäevakoplite ehitamine ei ole otstarbekas, mistõttu jagatakse karjamassiiv elektrikarjuse abil
Kui heina ei anta, siis tekib lehmadel kõhulahtisus ja piimatoodang väheneb. Lehmi karjatatakse kopliviisiliselt, kus ühe kopli paljaks söömise järel aetakse lehmad järgmisse koplisse. Ühes koplis söövad lehmad 3-4 päeva. Kopliviisilise karjatamise asemel võib kasutada ka portsjonkarjatamist. Selle viisi korral piiratakse üks osa karjamaast elektrikarjusega, kus lehmad söövad 1-2 päeva. Seejärel söödetakse järgmisel portsjonil jne. Nii kopliviisilisel kui ka portsjonkarjatamisel välditakse lehmade liikumist suurel territooriumil, mis suurendab rohu tallamist. Suve jooksul karjatakse loomi ühel ja samal maaalal mitu karjatamisringi. Päevas sööb lehm, olenevalt piimatoodangust, kehamassist ja rohu saagikusest; 40-80 kg rohtu. Hea saagikuse korral enamgi. Karjatamisel tuleb jälgida, kui pikaks kujuneb teekond laudast karjamaale. See ei tohiks olla üle kahe kilomeetri, sest liiga pikk teekond on lehmale väsitav ja piimatoodang väheneb
nimetatakse siirdeperioodiks. Kui heina ei anta, siis tekib lehmadel kõhulahtisus ja piimatoodang väheneb. Lehmi karjatatakse kopliviisiliselt, kus ühe kopli paljaks söömise järel aetakse lehmad järgmisse koplisse. Ühes koplis söövad lehmad 3-4 päeva. Kopliviisilise karjatamise asemel võib kasutada ka portsjonkarjatamist. Selle viisi korral piiratakse üks osa karjamaast elektrikarjusega, kus lehmad söövad 1-2 päeva. Seejärel söödetakse järgmisel portsjonil jne. Nii kopliviisilisel kui ka portsjonkarjatamisel välditakse lehmade liikumist suurel territooriumil, mis suurendab rohu tallamist. Suve jooksul karjatakse loomi ühel ja samal maaalal mitu karjatamisringi. Päevas sööb lehm, olenevalt piimatoodangust, kehamassist ja rohu saagikusest; 40-80 kg rohtu. Hea saagikuse korral enamgi. Karjatamisel tuleb jälgida, kui pikaks kujuneb teekond laudast karjamaale. See ei tohiks olla üle kahe kilomeetri, sest liiga pikk teekond on lehmale väsitav ja piimatoodang väheneb
Kui heina ei anta, siis tekib lehmadel kõhulahtisus ja piimatoodang väheneb. Lehmi karjatatakse kopliviisiliselt, kus ühe kopli paljaks söömise järel aetakse lehmad järgmisse koplisse. Ühes koplis söövad lehmad 3-4 päeva. Kopliviisilise karjatamise asemel võib kasutada ka portsjonkarjatamist. Selle viisi korral piiratakse üks osa karjamaast elektrikarjusega, kus lehmad söövad 1-2 päeva. Seejärel söödetakse järgmisel portsjonil jne. Nii kopliviisilisel kui ka portsjonkarjatamisel välditakse lehmade liikumist suurel territooriumil, mis suurendab rohu tallamist. Suve jooksul karjatakse loomi ühel ja samal maaalal mitu karjatamisringi. Päevas sööb lehm, olenevalt piimatoodangust, kehamassist ja rohu saagikusest; 40-80 kg rohtu. Hea saagikuse korral enamgi. Karjatamisel tuleb jälgida, kui pikaks kujuneb teekond laudast karjamaale. See ei tohiks olla üle
annaabi.ee 
