Kandke need tabelisse koos luksmeetri vastavate näitudega lk. Miinimumide (tumedad ribad) asukohad leidke luksmeetri väikseima näidu järgi. 4. Arvutage sama järku maksimumide (või miinimumide) vahelised kaugused 2lk = |x+k – x-k| ja leidke nende kaugused lk tsentraalsest. 5. Arvutage valemi (6) järgi difraktsioonijärkudele k vastavate nurkade φk siinused. Kandke funktsiooni sin φk = f (k) (valemid (7) ja (8)) väärtustele vastavad punktid koordinaatteljestikule. Maksimumide korral [valem (7)] alustage argumendi väärtusest k = 2. Leidke vähimruutude meetodil katsepunktide parvele parim lähendussirge. λ Kuna pilu laius D on teada, siis arvutage sirge tõusu järgi, milleks on D , laserkiirguse lainepikkus ja tõusu määramatuse järgi lainepikkuse mõõtemääramatus. 6
rõngaste parempoolsetele äärtele vastavad näidud. Mõõtmine lõpeb kõige suurema mõõdetava rõnga parempoolsel äärel. 9. Mõõtmistulemused kandke tabelisse 14.1, märkides ühtlasi ära, kas mõõdetud on heledaid või tumedaid rõngaid. Arvutage diameetrite kaudu Newtoni rõngaste raadiused ja seejärel nende ruudud. (Raadiuste otsene mõõtmine oleks ebatäpne, sest tsentraalne laik on küllalt suur ning seepärast on tsentri asukoha määramine raskendatud.) 10. Kandke koordinaatteljestikule funktsiooni r2j =f väärtustele vastavad punktid (y-teljel on r2j, x-teljel j ). Lähendage punktiparve sirgega. Kui mõõtmised on õigesti tehtud, asetsevad katsepunktid sirge lähemas ümbruses. Leidke vähimruutude meetodil sirge tõus Rλ0 koos A- tüüpi laiendmääramatusega usaldusnivool 95%. (Soovitame nii tõusu kui tema määramatuse leidmiseks kasutada füüsika II praktikumi arvutites olevat programmi “Lineaarne regressioon”. Selle kasutusjuhendi leiate töö nr 6 lisast
vabaliige. Muutuja avaldamine: 1) avaldatavat muutujat sisaldav liige või liikmed vasakule poole ja kõik ülejäänud paremale poole võrdusmärki. 2) Koonda, kui saab või tegurda. 3) Jagada avaldatava muutuja kordajaga Graafiline võte: 1)Võtan esimese võrrandi ja avaldan muutuja y. 2) Teen tabeli graafiku joonestamiseks 3) Võtan teise muutuja ja avaldan muutuja y ja teen tabeli. 4) joonistan sirged ühele ja samale koordinaatteljestikule nii, et tekib lõikepunkt,kui võimalik. 5) Võrrandisüsteemi lahendiks on lõikepunkti koordinaadid. Asendusvõte: 1) Valin millist muutujat avaldada (nt y) ja kumbast võrrandist. Kirjutan selle võrrandi uuesti välja. Soovitus: valida avaldamiseks see muutuja, mille kordaja on 1 või -1; 2 või -2; 4 või -4; 5 või -5; 8 või -8; 10 või -10. 2) Panen saadud y värtuse sellesse võrrandisse, millest ei avaldanud, saan x väärtuse.
jääva ala pindalast. Tegelikult võime pisut kavaldades leida integreerimise abil ka paljude teiste kujundite pindalad. Üks viis kavaldada polegi nii väga keeruline. Vaatame näiteks üht kena väljavenita- tud ringjoont ehk ellipsit. 347 integraal Kuidas integraali abil selle ellipsi pindala leida? Esiteks peame ta muidugi asetama koordinaatteljestikule. Nagu näeme, tekib siis tegelikult kaks kaart – ülemine ja alumine –, mida mõlemat võiksime vaadata funktsioonina -st: Leides ülemise kaare integraali, saame vastuseks ellipsi ülemise osa pindala. Aga ellips on ju kenasti sümmeetriline ja nii võime saadu lihtsalt kahega korrutada ning saadagi kogupindala! Üldisemalt, isegi kui kena sümmeetriat abiks pole, võime mõne kõvera kujundi
annaabi.ee 
